DELFI NEW YORGIS | ÜRO julgeolekunõukogu kampaaniajuht Margus Kolga: Eesti sisepoliitiline heitlus toetust ei mõjuta
Olete seda koguaeg korrutanud ja rääkinud, et Eesti võimalus saada julgeolekunõukogusse on hea, aga küsin ikkagi - mis need šansid nüüd täpselt on?
Noh, šansid ongi head, see kindlus, mis mul on olnud, on olnud ikkagi jätkuv. Kui ma olen varasemalt öelnud, et Eesti šanss sisse saada on 60:40, siis see oli mõeldud klausliga, sest lõplik selgus tuleb valmispäeval. Varasem kogemus näitab, et kõik hääled, mis on antud kirjalike toetuste najal, ei pruugi valimispäeval siiski kodus olemas olla. Võib-olla erinevaid põhjuseid, miks hääled hakkavad liikuma, mõnikord riigid lihtsalt käituvad niimoodi. Mõnikord võib olla, et kandidaat teeb ise mõne vea või, et üleilmne või piirkondlik olukord muutub selliselt, et tekib häälte kadu. Kui arvestada täna kirjalike kokkulepete põhjal tehtud statistikat, siis me oleme oma konkurendist ees, aga me pole nii ees, et me saaksime kohe 2/3 võidu kätte.
Ehk 7. juunil ei pruugi kohe selguda võitjat?
Ei pruugi. Nii palju kui mina tean, on nii, et 7. juunil on kinni pandud peaassamblee saal terveks päevaks ja ÜRO töökord on selline, et ühe päeva vältel on võimalik teha kuni neli vooru. Kui nelja vooru jooksul midagi ei teki, siis minnakse edasi järgmisesse vooru, kuid see voor võib olla alles mitme päeva pärast, kui peaassamblee saal vaba uuesti on. Varasem rekordhääletus oli 1979. aastal, kui kokku oli 153 vooru, mis kestid kolm kuud. Ise ma olen kõige pikemalt – kui ma olin ÜRO-s saadik- siis just julgeolekunõukogu kontekstis oli pikk hääletus 2011. aastal, kus kandideerisid neli kandidaati (Aserbaidžaan, Ungari, Sloveenia ning ühe hääle sai siis ka Eesti - H.N) ning lõpuks valiti ära Aserbaidžaan alles 17 voorus. See võttis aega kolm päeva, aga see jaotus pikemale ajale. Seetõttu oleme valmistunud pikemaks olekuks, kuid loodame, et me saame lühema ajaga ära valitud.
Kas Eesti hääli on mõjutanud poliitiline siseheitlus, mis viimastel kuudel vallandunud on?
Mu tunnetuslik vastus on see, et ei ole.
Seega suur mure Eesti maine pärast ei jõua ÜRO-sse?
Sellised asjad jõuavad sinna pikemas ajaraamis. Pole välisatud, et see mure sinna lõpuks kunagi jõuab, aga ma praegu oma töös pole näinud, et see küsimus veel mõjutaks hääli.
Eesti esindajad on vist teinud maakerale ära mitu tiiru. Milliseid õppetunde oleme saanud?
No kindlasti oleme me teinud ühe tiiru. Suutsime kontakti saavutada peaaegu kõikide riikidega ÜRO-s. Jätame siit välja need riigid, millega me muidu oleme igapäevaselt suhelnud, siis selles kontekstis oleme kohal käinud umbes 2/3 maailma riikides. Aafrikas võib-olla isegi 4/5, seda kas presidendi või kõrgema diplomaadi tasandil. See on olnud päris tihe graafik. Kuigi see päris õppetund ehk pole, aga mulle on olnud suureks üllatuseks, kui hästi Eestit tuntakse. Hoolimata sellest, et mõni kohtumine võib teise poole jaoks tekkida suhteliselt ootamatult, on Eesti kuvand e-riigina ja e-teenuste kasutajana meist kõvasti ette läinud. Paljud riigid, mis on väljaspool Euroopat, on enda jaoks teadvustanud, et see keskkond ja see valdkond on selline, kus tegelikult peitub tulevik. Nad tahaksid endale samamsuguseid platvorme luua, nagu Eestil tegelikult täna juba on.
Kas te oskate mulle tuua näite, kuidas me saame nendele suurtele alalistele riikidele selgitada küberteemat, mis on Eesti kampaania fookuses?
Me ei pea neid ju õpetama! Neil on ka oma arvamus, näiteks praegu käib arutelu ÜRO-s küberdimensiooni ja internetivabaduse kohta juba viimased kümme aastat. Praegusel hetkel on see hoitud rahvusvahelise ekspertgrupi tasandil ja sinna on Eesti viimased viis aastat pidevalt kuulunud. Nendes küsimustes on meil rohkem öelda, kui võib-olla mõnes muus teemas, aga asi on selles, et me peame olema valmis rääkima kaasa kõikidel teemadel. Seetõttu peab meil olema minimaalne oskusteave kõigest, mis seal julgeolekunõukogu valikus veel on. Seal me saame toetuda samameelsetele riikidele ning neile, kellel on valmisolek on nende teemadega tegeleda, täpselt nii nagu need riigid saavad toetuda meile, kui see kübertemaatika peaks üles kerkima.
Ma hüppan selle Aafrika 4/5 peale tagasi, miks Aafrikas oli vaja nii palju visiite teha? Kas neid on raskem kallutada?
Seda ka otseselt ei saa öelda, aga Aafrika grupis on üle neljandiku häältest, sest neid riike on seal lihtsalt palju. Me teame, et Aafrika grupp omavahel koordineerib häälte andmist, mitte küll niimoodi, et nad kõik 53 toetavad üht, aga nad kõik koordineerivad piirkondlikul tasandil ning jagavad soovitusi. Aafrikaga saab tegeleda distantsilt, kas ÜRO esinduste kaudu New Yorgis või osaleda mõnel Aafrika tippkohtumisel. Aga see toetus ei teki kunagi ühe kohtumise pinnalt, see tekib rohkemate kontaktide pinnalt. Aafrikas oli vaja käia, sest seal oli senini kõige vähem ju käidud!
Millisega oli siiski kõige keerulisem?
Seda ma ei saa öelda, sest ma ei tea, kuidas need hääled lõpuks jagunevad, see tuleb välja siis, kui hääletus on ära olnud, kuidas meie tabelid jagunevad paar nädalat pärast hääletust.
No aga need tabelid on teil ju juba praegu olemas? Kust on seda toetust raskem leida?
Nii ja naa, igas piirkonnas on riike, kes pole meile toetust andnud. Ma võin öelda, et me oleme kirjalike toetuste põhjal oma konkurendist ees, aga samas on kindlasti riike, kes annavad toetuse ka konkurendile, mis sest et kirjalik toetus on meile antud. Me peame valefaktoriga arvestama.
Seega osati jääb ta lõpuni välja klaaskuuli pealt ennustamiseks?
No see on kõikidele nii. Eriti keeruline on see neile, kes teevad seda esimest korda. Hea on see, et me hakkame selle maailma avastamise juures maailma paremini tundma, kuid selle protsessi pinnalt ei saa midagi ette ennustada. Hea näide on Indoneesia ja Maldiivid, mullu arvasid Maldiivid, et nad on konkurendist ees, kuid Indoneesia võttis võidu juba esimeses voorus.
Indoneesia ja Maldiivid on hea näide, kuna Rumeenia ja Eesti on sarnased, üks väikeriik, teine suurriik. Kas Eesti väiksus on saanud otsustavaks mõnele riigile, sest Rumeenia on tundunud suurem ja stabiilsem?
Ma ei oska seda näidet tuua, et nii oleks. Omavahel rääkides, me oleme seda aspekti kartnud, et Rumeenia kasutab oma valimisretoorikas seda ära, et nad on suured ja kogunenud. Samas suurem osa ÜRO riikidest on väikeriigid. Ükskõik, mis situatsioon on, siis teine väikeriik toetab teist väikeriiki. See on kampaaniaretoorikas olnud kasulik, eriti kaugel väikesaartel. Nende sümpaatia meie osas on suur just seepärast. Me ei saa öelda, et meil on kõik väikeriikdie hääled, aga ma usun, et me saame enamuse.
Kas presidendi visiit Venemaale võis meile tuua mingeid hääli või neid ära kaotada?
Võis tuua - ära kaotada, kahtlen.
Millised on need õppetunnid siis, kui me sisse ei saa?
Esimene, mis ma ütlema pean on see, et me ei kuku läbi. Isegi kui me sisse ei saa, pole see läbikukkumine, sest see kampaania on laiendanud meie välispoliitilist mõõdet, me tunneme läbi selle kampaania maailma paremini, suhete võrk on palju laiem. See võib mõnes kohas minna praktilise koostööni, sest me oleme olnud sunnitud rääkima mitte ainult kampaaniast, aga ka sellest, mis Eesti on ja mida Eestil pakkuda on. Palju sellest on keskendunud e-riigile ning meie x-teele, need on võimalused meie ettevõtjatele arendada suhteid kaugetes riikdies, kus tee on sillutanud julgeolekunõukogu kampaania. Näiteks praegu on koostöös austraallastega projekt mitmetel väikesaartel, muuhulgas näiteks Fidžil.
See on kõik väga kena, aga palun põhjendage inimestele, seda miks meil on vaja miljonieurost kampaaniat, et Fidžil e-riiki edendada?
Esiteks, miljonieurost kampaaniat on vaja selleks, et saada sisse julgeolekunõukogusse. Kõik, mis sinna taha tuleb, on lisa. Kui seda lisa õigesti ära kasutada, tuleb sellest Eesti firmadele, Eesti ettevõtjatele ja Eesti kodanikele palju suurem kasu. Ärme unsuta ka seda, et Eesti kuvandit ei ole võimalik rahas hinnata, samas on ta hindamatu väärtusega, kui ta hea on...
Ise ütlesite kuvand, võtan nüüd kohe sõnasabast kinni, mida te ütlete neile, kes nüüd juhul kui me sisse ei saa ütlevad, et see on nii ainult sellepärast, et meil on parempopulistid valitsuses?
See on hüpoteetiline hinnang, ma ise arvan, et kaalutlus ja põhjus pole lõplikult see, kui nüüd siin kahe nädala jooksul midagi eriti drastilist ei juhtu. Ma praegu ei tõmba seda paralleeli, vaatame, kas see niimoodi läheb.
Intervjuu avaldame juunis, vahetult enne valimisi, kuid praegu on käimas Euroopa parlamendi valimised, mis lähevad rahvale palju teravamalt korda, kuigi ÜRO julgeolekunõukogu on alustuseks lihtsalt kulukam kampaania, aga teiseks ka rahvusvaheliselt midagi täiesti uut. Miks see peaks korda minema ühele tavalisele Eesti inimesele?
Alustame kaugemalt. Eesti jaoks on julgeolekuküsimused olulised, kui Eesti julgeolekuga juhtub midagi kriitilist või tekib olukord, kus Eesti satub kellegi rünnaku alla ning Eesti isesesivus satub ohtu, siis paratamatult käivad need küsimused läbi julgeolekunõukogu laua pealt. Isegi kui see konflikt läheb käima, sekkub NATO, siis ikkagi peab lõpuks sekkuma julgeolekunõukogu. Meie räägime ka sellest, et tegelikult peaks ta minema sinna enne konflikti eskaleerumist ja seda me peame tegema ise, seda ei tee meie eest mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon, Selleks et seda kõike õigesti teha, peab teadma, kuidas julgeolekunõukogu toimub, kuidas tema protseduurika toimib sisemisel tasandil. Seda saab kõige paremini teada siis, kui sa oled seal ise teeninud. See annab meie ametkonnale ja süsteemile võimaluse olla tuttav selle süsteemiga juhuks, kui meil peaks seda vaja olema. See on meie enda kontekst.
Teine oluline asi on see, et julgeolekunõukogus tuleb kaitsta ka samaväärse ja samameelse maailma väärtusi. Seda me teeme Euroopa liidu kontekstis ja mida rohkem on Euroopa riike julgeolekunõukogus, seda tugevam on Euroopa liidu hääl seal. Varem oli seal kaks alalist liiget – Prantsusmaa ja Suurbritannia alati olemas, kuid Brexiti tõttu kasvab Euroopa hääl kokku. Antud kontekstis, kus on vastamisi Rumeenia ja Eesti, on täitsa ükskõik, mõlemad on Euroopa liidu liikmed ja liidul endal on kasu sees.
Kolmas julgeolekuaspekt on see, et meie jaoks on kasulik see, et meie piirkonnas, kus viimasel viiel aastal on olnud kõrgendatud julgeolekutunnetus, sest need küsimused julgeolekust pole enam nii stabiilsed nagu nad olid viis aastat tagasi. Sellises kontekstis on väga hea, kui julgeolekunõukogus on vähemalt üks meie piirkonnast tulnud riik. Olgu ta siis Skandinaaviast või kuni Balkanini välja, kuid sarnase tunnetusega riik peaks seal olema. Leedu näitas, et kui ta oli Ukraina konflikti ajal julgeolekunõukogus, siis Krimmi kriis püsis piisava üleilmset tähelepanu all. Võib öelda, et suudeti panna piir konflikti eskaleerumisele. Leedukad tegid väga palju, neil oli olemas hea oskusteave, nad tunnevad piirkonda, neil oli olemas oskusteave. Nende enese julgeolekutunnetus väga hea, Nad tõid endale, meie piirkonnale ja Euroopa liidule väga suurt julgeolekulist kasu just nõukogus. Võib väita, et konflikti ei lahendatud, aga maailm ei ole kunagi nii ideaalne, et kõik konfliktid saaks lahendatud. Oluline on see, et suudetaks stabiilsus taastada.
Millised on Eesti diplomaatia kitsaskohad kui me julgeolekunõukogusse pääseme?
Kitsaskohad on selles, et julgeolekunõukogu emaatika on väga lai. Meie oskusteave ei ole globaalsel tasandil paljudes asjades ideaalne ja paljdues asjades me peame ennast kurssi viima sõprade abiga. Näiteks Aafrika ja Aafrika konfliktid. See on olnud ka kriitika julgeolekunõukogu suunas, et ta tegeleb suuresti ainult Aafrikaga, aga eks see ole suuresti paratamatu, sest muud piirkonnad on võimelised oma konfliktidega piirkondlike organisatsioonide kaudu tegelema. ÜRO tuleb mängu siis, kui piirkond ei saa ise oma konfliktidega hakkama. Aafrikas on päris palju konflikte ja meie teadmine nendest ei ole põhjalik, kuid ta on kindlasti suurem kui kunagi varem, sest me oleme ise osalenud Aafrika konfliktides oma vägedega ja siis sa pead end kurssi viima riigi poliitikaga. Me oleme samm-sammult edasi läinud selles vallas, kuid ta vajaks detailsemat tähelepanu. Me peame arvestama, et päeva lõpuks me ei eila ainult Balti mere ääres ja Euroopas, aga me elame suures maailmas.
Seega tundub, et kuigi raha on palju kulutatud, šanss on et võib-olla saame, võib-olla ei saa sisse, siis tõde selgub 7. juunil...
Raha ei ole palju kulutatud. Suhtlemise võib panna konteksti. Kui me räägime sellest, kui palju maksab üks õhutõrjerakett, mida laseb riik välja sõjalistel õppustel? Kevadtormi raames lastakse neid rakette välja neli tükki, kah miljoni euro eest! Raha väärtust on raske arvestada. Arvestades ka teiste riikidega, siis me oleme kulutanud teistest üldiselt ka vähem. Kindlasti vähem kui Rumeenia! See kasutegur, mida on raske panna täna konteksti, sest see kasutegur hakkab toimima suuresti tagasiulatuvalt, olgu siis kas julgeolekunõukogus sees või väljaspool seda.
