Hoare oli see, kes rääkis ajalehe News of the World ebaeetilistest kommetest New York Times'ile juba aastal 2009, kui ta teatas, et tema toonane ülemus Andy Coulson lausa käskis oma alluvatel kriminaalsel viisil lugusid otsida ning allikate telefonidesse sisse häkkida.

Andy Coulson oli juba tollal konservatiivide juht David Cameroni abiline ning kui Cameron peaministriks sai, töötas Coulson tema suhtekorraldusosakonna juhina.

Kuigi politsei sõnul ei olnud tegu mõrvaga, lisas Hoare'i surm kogu skandaalile veelgi rohkem Agatha Christie stiilis segadust.

Loomulikult me kõik teame, et Briti meediaskandaal ei põhine ainult News of the Worldi ebaeetilisel käitumisel ja lehe kinni panemisel. Kohalikud usuvad, et selle loo välja tulemine muudab kogu Suurbritannia meediasüsteemi, poliitikute kampaaniaid ning politseitööd pikas perspektiivis.

Arvatakse, et siinne süsteem on mäda olnud juba aastakümneid, ning loodetakse, et häbiväärse skandaali tulemus on tegelikult positiivne ja riigile hea.

News of the Worldi põhisüü ei lasu ju ainult selles, et reporterid kuulasid allikate isiklikke kõnesid ebaseaduslikud pealt, vaid pigem selles, et meedia juhtfiguurid, politsei pealikud ning mõjuvõimsad poliitikud tegid rahva selja taga koostööd või nagu palju britid ise end väljendavad - "magasid kõik ühes voodis".

Britid, kes on maailmas tuntud ääretult uhke rahvusena, on ühtäkki piinlikus seisus. Selliseid skandaale ja kokkumänge juhtub nende sõnul Venetsueelas või Venemaal, aga mitte Inglismaal. Suurbritannia, mis on alati seisnud demokraatia ja aususe eest, on äkki kistud ebameeldivasse situatsiooni. Murdochi meediaimpeerium suunas ju kogu maailma meediat.

Minu kui ajakirjaniku jaoks oli aastaid kummaline, kuidas on võimalik, et leht, mis tuleb üks kord nädalas välja, kütab kirgi pea alati pommuudisega, millele keegi teine peale ei satu. Risk, et ajakirjanikud töötavad terve nädala teema kallal, millele mõni teine leht võib nädala sees järgi jõuda ning selle ise ära teha, on ju suur.

News of the World ilmus igal pühapäeval. Ometi ei jõudnud ükski teine tabloid nende teemadele kunagi jälile ja pea iga nädal juhtus hoopiski nii, et ülejäänud lehed nämmutasid pühapäeval ilmunud News of the Worldi tekitatud järjekordse skandaali üle veel päevi, kui mitte kuid.

Selge oli see, et nad kasutasid teistsugust töötaktikat. Millist täpselt, jäi mulle kui ajakirjanikule selgusetuks. Ma arvasin aastaid, et News of the World maksab oma allikatele lihtsalt kümneid kordi rohkem kui teised ajalehed ning meelitab eksklusiivsemad lood rahaga üle.

Kui 2007. aastal tuli välja uudis sellest, kuidas News of the Worldi korrespondent Clive Goodman oli sisse häkkinud kuningliku perekonna isiklikesse sõnumitesse, oli sellest toona meedias erakordselt vähe juttu. Ühtäkki ilmus küll uudis sellest, kuidas reporter lasti lehest lahti, kuid lehe juhtkonnal puudus justkui tema kriminaalsest käitumisest igasugune arusaam. Nüüd, mitmeid aastaid hiljem, ei suuda britid uskuda, et juba toona asja sügavamalt ei uuritud.

Vastupidiselt Eesti meediale väljendab Briti meedia valimiste ajal tugevalt oma arusaamu. Juba ammu on teada, et Rupert Murdochil on olnud poliitikute üle lausa lubamatult suur võim. Oluline on veel lisada, et suur osa Briti töölisklassist lihvib oma poliitilisi arusaamu just läbi kollase meedia.

2010. aasta valmiste ajal võttis üks mõjukamaid Suurbritannia tabloide The Sun suuna toetada konservatiivide juht David Cameroni. Konservatiivid pole aga Suurbritannias võimul olnud alates aastast 1997.

See, kuidas The Sun iga päev jõuliselt Cameroni kaitses, muutus minu kui eestlase jaoks kohati isegi jälgiks. Kuigi ka mina olin Cameroni toetaja, häiris mind siinse meedia agressiivsus poliitilistes küsimustes jõuliselt sõna võtta, selle asemel, et edasi anda neutraalseid uudised ning lasta oma rahval ise otsustada. Tabloid ja meedia on aga britte poliitilistes küsimustes juhtinud ja suunanud terve igaviku.

Nüüd, kui The Suni ja News of the Worldi endine peatoimetaja ning Murdochi parem käsi Rebekah Brooks on avalikult teatanud oma sõprussidemetest David Cameroniga, toob kogu skandaal brittides esile sügavama pettumuse. Kuigi David Cameron on siiamaani teeninud avalikkuselt peamiselt heakskiitu, on ühtäkki ka tema imago muutunud.

Veelgi segasemaks ja koledamaks teeb aga loo see, et ka kõrgelt hinnatud Metropolitan Police'i juht Sir Paul Stephenson astus oma kohalt tagasi ning pidi piinlikkusega Briti parlamendisaadikute ees aru andma, miks ta võttis vastu 12 000-naelase luksusliku spaapaketi pärast operatsiooni selle aasta alguses. Politseijuhi spaapuhkuse maksis kinni News of the World endine peatoimetaja Neil Wallis, kes andis muude tööde kõrvalt luksuslikule spaahotellile avalike suhete alast nõu.

Briti parlamendisaadikute ette astunud Rupert ja James Murdoch pidid avalikkuse ees vastama skandaali puudutavatele küsimustele. Need nö grillimised anti üle otseülekandes kogu rahvale.

Minu jaoks on hämmastav, et britid, kes on tuntud kui maailma lugupeetavaimad härrasmehed, käitusid olulisel istungil nagu kooliõpilased. James Murdochit visati munaga ja Rupert Murdochile püüti pähe kallata küsitluse ajal taldrikutäis habemeajamisvahtu, mille tema abikaasa Wendi õhust oma abikaasa kaitseks peatas ning selle sammuga kõikide järgmise päevalehtede tähelepanu truu kaasana võitis.

Mõjuvõimas meediamogul Rupert Murdoch on aga hetkel kahvlisse aetud. Pole vahet, kas ta tunnistab end süüdi, et ta oli ajakirjanike ebaseaduslikust töötaktikast teadlik, või jätkab praeguse looga, et tal ei olnud allikate telefonidesse sisse murdmisest õrna aimugi. Mõlemal juhul saab ta kriitika osaliseks ning Rupert Murdochil väljapääs ebameeldivast situatsioonist justkui puudub.

Ainsad, kes hetkel rahulikumalt hingavad, on ilmselt kuningliku perekonna liikmed. Üle pika aja on juhtunud riiklik skandaal, milles kuningakoda pole osaline.