DELFI LIIBÜAS: Benghazi elanikud tahavad elada nagu Euroopas
Sõjaline konflikt Liibüas kestab juba kaks kuud, kuid erinevalt teistest sõjatsoonidest pole kohalike elanike igapäevaelu väga järsult muutunud. Hinnad pole muutunud ning pole vaja kurta ka elektri puudumise üle, elektrikatkestusi on harva. Bensiini autode tarvis jätkub. Just odavate energiaressursside piisav olemasolu on võimaldanud riigil säilitada varasema elatustaseme, kirjutab Klimovičs.
Benghazis paistavad kõik ootavat 42 aastat Liibüat valitsenud Gaddafi režiimi kukkumist. Kiiret võitu diktaatori üle pole aga mõtet oodata. Üks põhjus on selles, et revolutsionäärid on sõjaks halvasti ette valmistatud. Sellepärast ootavadki nad nii väga NATO relvi – see aitaks Gaddafi armeele vastu seista.
Kohalikud elanikud, kelle hulgas on suhteliselt palju kõrgharidusega inimesi, räägivad ajakirjanikele muretult sõjaeelsest elust Liibüas. Ettevõtte Arabian Oil Gulf insener El-Senousi El-Breiki kohtub meiega Benghazi kesklinnas. Tema tütar Muna on riietatud 1969. aasta Liibüa rahvuslipu värvides kleiti. „Benghazis on rahulik. Me elame oma normaalset elu. Probleeme on riigi lääneosas, mis pole veel Gaddafi vägedest puhastatud. Kui see tehtud saab, elame me rahus. Gaddafi all elasime me kannatlikult 42 aastat, aga ta ei teinud midagi, et riigi elu muuta. Liibüa on väga rikas – meil on nafta, head sissetulekud, aga neid raiskas ta enese ja oma perekonna peale,“ ütleb insener Läti Delfi ajakirjanikule.
El-Breiki sõnul taastatakse Liibüas pärast võitu Gaddafi üle rahulik elu. „Absoluutselt võimatu, et siin oleksid al-Qaida või teised terrorirühmitused. Liibüas ei ole väljastpoolt pärit sõjalisi grupeeringuid. Me oleme kaua kannatanud, aga ei taha enam elada Gaddafi võimu all. Me peame võitma. Liibüast saab rahuarmastav riik, kes elab käsikäes Euroopa, Lääne ja Idaga. Toetame sõbralikke suhteid kõigiga. Sellest saab vaikne piirkond ja sõbralik riik,“ ütles El-Breiki.
Meie juurde tuleb teine mees ja näitab vaid 15 kuud valitsenud endise kuninga Idris I portreed. „Liibüa tahab vabadust, vabadust, vabadust! Liibüa inimesed tahavad kongressi ja valitsust,“ ütleb tema. Veel üks noor liibüalane väljendab end radikaalsemalt: „Öelge oma valitsusele, et see värdjas (mõeldud on Gaddafit) tapab süütuid inimesi. Selliseid asju ei tehtud isegi Teise maailmasõja ajal. Ta ei taha demokraatiat, ta on diktaator. Siin on tuhandeid haavatuid – see on tulistamiste ja raketirünnakute tagajärg.“
Veidi hiljem kutsub meid enda juurde autosse tsemendiettevõtte töötaja nimega Fazani. Tema on samuti veendunud, et Gaddafi valitsemine peab lõppema. „Kogu võim vahetub kaheksa või kümne aasta järel, mitte pikema perioodi järel. Kui võim kuuluks teile 40 aastat, oleks piisavalt aega muutusteks, aga midagi pole tehtud. On tulnud uued inimesed, kolm põlvkonda. Nad tahavad muutusi, neil on omad mõtted, nad tahavad teistsugust elu,“ ütles Fazani.
„Uskuge mind, see on liibüalaste enda asi, keegi ei hakka meie eest midagi otsustama. Algusest peale oli väljaastumistel puhtalt rahumeelne iseloom, ei olnud juttugi mingitest relvadest. Inimesed tahtsid lihtsalt vabadust, aga Gaddafi armee hakkas tulistama. Ja kasutati raskeid relvi. Ja mida siis noored inimesed tegema pidid? Nad pidid ennast kaitsma. Arreteeriti mõned mehed, võeti ära relvad ja algaski sõda. Algas aga kõik see rahulikult, inimesed tahtsid elu muuta nii, nagu seda tegid tuneeslased, egiptlased ja teised rahvad,“ ütles Fazani.
Raske on öelda, kas liibüalased suudaksid Gaddafi üle võidu saavutamise puhul kehtestada stabiilse korra, aga need Benghazi elanikud, kellega mina rääkisin, olid selles kindlad, kirjutab Klimovičs. Nad mäletavad, et kuni 1969. aastani olid riigis olemas nii parlament kui ka valitsus. „Demokraatiani jõuame me tarkusega, kergesti ja kiiresti. Minuvanused inimesed teavad, mida see tähendab ja noorus kiirustab seda õppima,“ ütles Fazani ja lisas, et Liibüa peaks elama nii nagu Euroopa riigid.
