DELFI KRIMMIS: Võidupäeva tähistamine on pisarsilmi peetavast peost karnevaliks muutunud

 (41)
DELFI KRIMMIS: Võidupäeva tähistamine on pisarsilmi peetavast peost karnevaliks muutunud
Foto: Vladislav Moissejev, Delfi.lt

Seekord suundub ajakirjanik Vladislav Moissejev Sevastopolisse, et vaadata, kuidas tähistatakse peamist Vene püha, võidupäeva.

PO-BE-DA! PO-BE-DA! ROS-SI-JA! ROS-SI-JA!” karjub rahvahulk. Kaldapealsel ei saa sammugi astuda, kõik on ilutulestiku ootuses tardunud. Sevastopol tähistab võidupäeva ennastsalgavalt ja väsimatult hommikust hilise ööni.

Seda päeva tähistatakse nii või teisiti kogu maailmas. Aga kahtlemata mitte kuskil sellise hooga nagu Venemaal. Sellel nähtusel on väga arusaadav seletus: Venemaal on sadu superlokaalseid, professionaalseid, täiesti kunstlikke ja väljamõeldud pidupäevi, mida pole kellelegi vaja, ning vaid üks ühine ja tõeline. Mõni peab uusaastat täielikuks idiootsuseks, mõnele on jõulud täiesti tühja kõlaga, õhudessantväelaste päeval püüavad inimesed üldse ilma äärmise vajaduseta korterist väljumist vältida. Pidutsemiskultuur on Venemaal liiga mitmepalgeline ja vastuoluline ning see on täiesti ettearvatav, kui võtta arvesse, et riigis elab 150 miljonit erinevatest rahvustest ja erinevate vaadetega inimest. Aga võidupäev puudutab kõiki, see on ilmselt ainus, mis kõiki ühendab.

AFP/Scanpix
Seotud lood:

2016. aasta 9. mai hommikul kõndis Krimmi prokurör Natalja Poklonskaja Simferopoli “surematu polgu” suures kolonnis. See aktsioon algas väikese kodanikualgatusena, millel puudus igasugune ideoloogia, mis see ka poleks. Inimesed lihtsalt kandsid oma Suures Isamaasõjas osalenud sugulaste portreesid. Mõne aastaga muutus see aktsioon võidupäeva tähistamise lahutamatuks osaks ja omandas rahvusvahelise staatuse. Aga Natalja Poklonskaja kandis käes tsaar Nikolai II ikooni. Nikolai II ei olnud rindemees ja vaevalt on ta Poklonskaja sugulane. Loomulikult noppis selle loo üles meedia, kus naerdi sellise kummalise žesti üle, mõni aga kaitses prokuröri. Aga sõltumata sellest, kuidas me suhtume Poklonskajasse ja viimasesse Vene imperaatorisse “surematu polgu” kolonnis, räägib see lugu üht-teist täiesti konkreetse ja kahtlemata suure võidu mälestuse muutumisest.

Foto: Vladislav Moissejev, Delfi.lt

Hommikust peale seisab Sevastopoli kaldapealsel tohutu nelkidest Vene trikoloor suure kirjaga “Krõm naš”. Inimesed astuvad ligi ja lasevad endast pilti teha madrusemütsides ja Georgi lintidega. Foto saab väikese raha eest välja printida. Turske neiu triibulises madrusesärgis, kaks spordidressides, ema ja poeg pilotkadega, tüdruk valge-sini-punaste õhupallidega – kõik annavad au, lehvitavad ja naeratavad. Nad mäletavad seda võidupäeva just sellisena. Jalgade vahel siblib koer, ka tema on täis riputatud must-oranže linte ja riietatud madrusesärki, peremees on kinnitanud tema külge Vene lipu, mis pidevalt küljest kukub. Sel päeval oli rakse leida kedagi ilma “patriootilise” sümboolikata. Seda müüakse igal sammul. Vana Žiguli pagasiruumis lebavad autokleebised “Aitäh taadile võidu eest”, “1941-1945. Võime korrata”, “Krimm on meie”, terve seeria kleepse Putiniga erinevates kehastustes ja must-sinine-punane “Donetski rahvavabariik”. Ühes pagasiruumis segunevad otseselt võiduga seotud sümbolid nendega, millel pole sellega mingit pistmist.

Foto: Vladislav Moissejev, Delfi.lt

Rahvahulgas on kohe näha tõelisi sõjaveterane, hapraid hallipäiseid vanamehi medalitega rinnas. Aga sel päeval ei kanna sõjaväevormi ja aurahasid mitte ainult nemad. Kaldapealsel kõnnivad kasakad kantsikute ja peale õmmeldud “Novorossija” embleemidega, noormehed ja neiud sõduripluusides. Sõjaväeriiete kandmine on moes, pidu “läbi pisarate” on juba ammu muutunud millekski rõõmsaks ja kohati karnevallikuks, sõjalise esteetika juurde toomise päevaks. Krimmi kontekstis on see veel lisapõhjus rõõmustada ülemineku üle Vene jurisdiktsiooni alla ja kanda särki Putiniga.

“Me võitlesime fašistidega. Ainult ei tapnud kõiki – seal kuskil jäi neid veel alles,” kõlab lavalt. Elatanud mereväeveteran vaatab paljutähendavalt loodesse, kus, kui vaadata kaarti, asub Ukraina. Inimesed plaksutavad ja naeravad. Veteran avab ansambli Morskaja Duša esinemise tänavalaval. “”Krimmi kevade” ajal töötas kontsertgrupp rinde kontsertbrigaadi režiimil viisakate inimeste (eraldusmärkideta Vene sõdurid Krimmis 2014. aasta märtsis - toim) paiknemiskohtades,” on kirjutatud kollektiivi veebilehel. See koosneb täielikult sõjalaevastiku veteranidest. Kõik on üle 60, mõned sellest põlvkonnast, mis elas üle Suure Isamaasõja – neid on kerge ära tunda: mustad paraadvormid on igast küljest täis riputatud ordeneid ja medaleid, lumivalge hallpea reedab auväärset vanust.

Foto: Vladislav Moissejev, Delfi.lt

9. mail muutub kogu linn väikeste kontserdiväljakute mosaiigiks: ansamblid teevad cover'eid rindelauludest tänapäevases aranžeeringus, miksides neid Deep Purple'i ja Arija (Vene metalbänd - toim) hittidega, mängib suur rahvaorkester, esinevad tüdrukutebändid, üksikud punkarid kitarridega, hipid etnotrummidega. Aga kõik nad kõlavad võltsilt, ebasiiralt. Sõnad ja noodid oleks nagu samad, aga midagi jääb puudu. Ja alles siis, kui hakkab laulma veteranide koor Morskaja Duša lihtsa bajaani saatel, värisevate häältega, mitte alati puhtalt, sünnib mingi maagia. Rindelaulud ei kõla nende esituses nii nagu teistel. Neil on valu ning mingi täiesti võrreldamatu ja hirmutav kogemus.

Kui näed Suure Isamaasõja veterani, tekib sisemiselt alati automaatne austus ja imetlus. Kõik teavad, et nad käisid läbi uskumatult raske tee. Aga need kõik on pealiskaudsed sõnad: me ei suuda arvata, kui paljusid surmi on nad näinud, millest ei räägi kunagi ega kellelegi. Nad esitavad oma rindelaule hoopis teisiti, selle leina ja austusega iga sõna vastu, mida pole sellele peole peaaegu enam jäänud. Sest peaaegu pole enam jäänud inimesi, kes on sõda oma silmadega näinud. Paljud neist aga elavad seda päeva väga raskelt üle, nende jaoks on 9. mai mingi uskumatu õuduse lõpu päev, surnud sugulaste leinamise päev, mitte kooliorkestri lugu trummipõrinal.

Veterane on aga üha vähem ja selle tühimiku sõjalises diskursuses täidavad kahtlaste kohalike konfliktide hübriidvõitlejad, kasakad, Putini-meelsed tsiklimehed ja teised sõjandusefännid. Paraadi ajal ei sõida linnatänavatel mitte haruldane tehnika, vaid tänapäevased “iskanderid” ja uusimad tankid. Võidu pidupäev muutub järkjärgult sõjalise võimsuse ja võidu kui sellise ideologiseeritud pidupäevaks ilma viiteta konkreetsele ajaloosündmusele. Võidupäev on ainus tõeline pidupäev Venemaal, seesama skrepa (rahvast koos hoidev klamber), millest armastab rääkida president Putin. Nii et on täiesti ootuspärane, et konkreetse ajaloosündmuse paatost, selle esteetikat kasutatakse poliitiliseks konsolideerimiseks, Georgi lint on aga muutunud eraldusjooneks “patriootide” ja nende vahel, kes olid Bolotnaja väljakul (opositsiooni meeleavaldused Moskva Bolotnaja väljakul 2011-2013 – toim). Ja see on väga kurb.

Võidupäev Sevastopolis lõpeb suure kontserdiga. Esineb Belõi Orjol. Ansambli põhihitt on “Как упоительны в России вечера” (“Kui joovastavad on Venemaal õhtud”), inimesed skandeerivad selle laulu nime iga pausi ajal ja kui muusikud lõpuks otsustavad seda mängida, langeb rahvas eufoorilisse ekstaasi. Peade kohal lehvivad trikoloorid ja lipud ning õhupallid kirjaga “Я (südameke) Россию” ("Ma armastan Venemaad").

Foto: Vladislav Moissejev, Delfi.lt

Mitte kaugel kõrgetel kivist astmetel üritavad vintis mehed tulutult telefoniga õllepudelit avada. Nad mässavad selle keerulise aritmeetilise ülesande kallal 15 minutit. Kohe tunglevad aga kõik kaldapealsele ilutulestikku vaatama ning ikka avamata õllepudel jäetakse üksildasena astmetele seisma.

Tundub, et ilutulestikku vaatama jookseb kokku kogu linn. Kaldapealne on täis. Ainsad, kes ei pööra tähelepanu ei paraadile, Belõi Orjolile ega paukudele taevas, on Sevastopoli maletajad. Nad mängivad pinkidel pingsalt välkmalet, räägivad ainult neile arusaadavaid nalju ja suitsetavad vaheaegadel ahnelt.

“Aga mida teie arvate, kes andis suurema panuse Krimmi Venemaaga ühinemisse – viisakad inimesed või FSB?” kostab kõrvallauast.
“Aga see ei olegi tähtis. Šahh!”