DELFI KRIMMIS: Vehitakse patriootilise sümboolikaga ja loodetakse helgele homsele

 (111)
DELFI KRIMMIS: Vehitakse patriootilise sümboolikaga ja loodetakse helgele homsele
Foto: Arturas Morozovas

Krimmist kirjutamine on võib-olla kõige idiootsem ettevõtmine, mis üldse olla saab. Kuidas rääkida targa näoga üheaegselt 2,3 miljonist inimesest, kes sellel poolsaarel elavad, või 27 000 ruutkilomeetrist, kui suur on selle territoorium? Seda enam, et paljud ajakirjanikud, poliitikud ja isegi õpetlased kasutavad äärmuslikke üldistusi ja arutavad selle üle, mida Krimmiga peale hakata. Anda tagasi Ukrainale, jätta Venemaale, kurnata ära sanktsioonidega, täita investeeringutega etc.

Kui Vene opositsionäärilt Aleksei Navalnõilt küsiti, kas ta annaks Krimmi Ukrainale tagasi või mitte, ütles ta: “Kas Krimm on vorstivõileib, et teda sinna-tänna tagasi anda?” Neid sõnu meenutatakse Navalnõile tänase päevani. Aga arutelu tase pole nende kahe aasta jooksul, kui Krimm on olnud de facto Venemaa osa, muutunud. Me arutame tema üle ikka nagu vorstivõileiva üle. Aga üldiselt elavad seal inimesed, nad on väga erinevad, neil on oma probleemid, veendumused, millest diivanigeopoliitikutel on väga nõrk arusaamine.

Kui ma esimest korda Krimmis käisin, oli ta Ukraina osa. Juba siis tekkis mul sellest vaimustavast kohast väga spetsiifiline ettekujutus. See on tõeline postapokalüpsise polügoon, justnagu oleksid inimesed asutanud koloonia Marsile, aga hiljem selle maha jätnud ja lennanud sündmuste horisondi taha. Need, kes on jäänud, elavad, kuidas oskavad: sõidavad täistuubitud maršrutka'des-marsikulgurites mööda katkisi teid-kraatreid, teenivad päikesetõusude pealt ja püüavad mereäärses ajatuses mitte hulluks minna. Juba siis, neli aastat tagasi, tundus mulle, et see on väga kummaline koht.

Foto: Arturas Morozovas, Delfi.lt

Minu teine reis Krimmi (de facto Vene omasse) toimus selle aasta mais. Delfi ülesandel suundusime me koos Leedu fotograafi Arturas Morozovasega poolsaart tundma õppima – ilma kindla eesmärgi ja marsruudita. Meile ei antud mingeid juhtnööre, me püüdsime meelega abstraheeruda isiklikest seisukohtadest, ajaloolise õigluse väljaselgitamisest ja lihtsalt vaatasime, kuidas inimesed elavad. Sest nemad ongi Krimm, mitte hõõguv maapind, nagu võib näida infolahingute möllus.

Juba Simferopoli kunagisest rahvusvahelisest ja nüüd sanktsioonide tõttu ainult Vene reise vastu võtvast lennujaamast lahkudes võib märgata, kuidas on keskkond muutunud. Taradele tee ääres on ilmunud saamatud grafitid erakonna Ühtne Venemaa tunnusega – karuga, kes meenutab rohkem harali automaati. Teistel on kujutatud Krimm Venemaa koosseisus.

Foto: Vladislav Moissejev, Delfi.lt

Grafiti vahetavad välja plakatid – suured, väga suured ja lihtsalt hiiglaslikud. Neilt naeratab kavalalt vastu Vladimir Putin. Tema pilgust võib selgelt välja lugeda: koerustükk läks läbi. Presidendi fotode all on allkirjad sellises vaimus, nagu “Krimm. Venemaa. Igavesti”. Nendel plakatitel ei ole mingit funktsionaalset otstarvet peale värskete venemaalaste silma rõõmustamise ja neisse lootuse sisendamise.

Kes võitis Krimmi üleminekust teise jurisdiktsiooni alla, kes aga kaotas, on küsitav. Aga kindlasti vedas kõige rohkem “patriootilise” atribuutika tootjatel: juubelimündid, magnetid ja isegi käterätikud annavad teada õnnelikust ühinemisest Venemaaga, T-särkidelt vaatab vastu Putin pilotka, tumedate prillide või kiivriga. Teistel särkidel on Vene trikoloori värvides figuur, mis kõige järgi otsustades tegeleb anaalseksiga USA lipuvärvides figuuriga. See kujutis illustreerib mingit bravuuri selle kohta, et venelased sanktsioone ei karda ja kõigile keeratakse tuntud viisil. Selliseid pilte võib näha ka autodele võidupäevaks kinnitatud kleebistel: seal võtab figuur, millel on pea asemel sirp ja vasar, aktiivse seksuaalse asendi haakristipeaga figuuri suhtes. Naljakas, et Venemaa on üks homofoobsemaid riike maailmas, aga sealjuures liider anaalseksivideote vaatamise poolest PornHubis.

Foto: Arturas Morozovas, Delfi.lt

Mis on Krimmis viimase kahe aasta jooksul muutunud? Mõni räägib, et kõik, mõni, et mitte midagi. Raamatupoodides on kõige paremad riiulid hõivanud Venemaa konservatiivsete stalinistlike kirjanike, valveajakirjanike (nii nimetatakse neid, kes on järjekindlalt Putini-meelsetel seisukohtadel) ja võimule lojaalsete poliitikute teosed. Need on rangelt ühe idoloogilise malli järgi õigeks tunnistatud kiirtööna valminud teosed, mille ülesanne on koguda viimaste aastate sündmused operatiivselt lihtsaks ja arusaadavaks pildiks. Vladimir Solovjov, Nikolai Starikov, Sergei Dorenko, Pavel Gubarev. “Che Guevara lendab kohale hommikul... separatistide meenutusi”, “Ukraina. Kaos ja revolutsioon – dollari relvad”, “Lahing Süüria pärast”, “Puhastus”. Kõik need ärevate pealkirjadega raamatud sulavad kokku üheks suureks hirmude, eelarvamuste, vaimustunud hüüete ja pikkade patriootiliste tiraadide entsüklopeediaks. Kümned isikud sulavad kokku üheks, mis kuulub mingisugusele superautorile, kes tegelikult genereerib Venemaa tänapäevast imperialistlikku ideoloogiat. Kremli-meelsetel intellektuaalidel on praegu eriti kiire uue ajaloo konstrueerimise aeg.

Teised, vähem ideologiseeritud keskkonnaelemendid ei uuene erinevalt raamatupoodidest nii hoogsalt. Võtame kas või Krimmi maršrutka – see on täiesti omaette ja pikk lugu. Kitsad ja kärarikkad bussid kihutavad mööda käänulisi teid. Kohalikud on juba ammu harjunud järsu pidurdamise ja lõputu rappumisega – teede pärast ei muretsenud eriti ei Ukraina ega muretse ka Vene võimud. Krimmi autojuhid räägivad pidevalt sellest, et kohe-kohe ehitatakse üks või teine uus maantee, remonditakse ära kolmas, aga veel tuleb ju ka püsiühendus üle Kertši väina ning nelja aasta pärast tuleb siia aedlinn. Mingis kättesaamatus irratsionaalses lootuses elamine on üldse poolsaare peamine eksisteerimise viis. Paljud maršrutka'd on kaunistatud Putini, Stalini, Jeesuse ja Jumalaema portreedest ning Georgi lintidest moodustatud ikonostaasidega. Busside seintel ilutsevad vanad teated ukraina keeles selle kohta, et “аптечка у водiя” (“apteek on juhi juures”).

Foto: Arturas Morozovas, Delfi.lt

Uue identiteedi deklareerimise lõputul eufoorilisel peol on hästi näha eelmise tsivilisatsiooni jälgi: mõnes kohas ei ole tõlgitud tänavanimesid, mõnda kohta on jäänud Ukraina lipud, suveniiriputkades müüakse veel kasakapiipe ja ukraina rahvariidesärke võšõvankasid, mis on jäänud möödunud aastatest. Vaevalt neid keegi nüüd enam ostab. Ukraina kohaloleku jälgi Krimmis on veel küllaldaselt: poodide nimed, naljakas aktsent, mingid pisiasjad, mille järgi võib taastada hiljutise ajaloo. Need on nagu kollased sügisesed lehed – kukuvad järkjärgult küljest ja kogunevad jalge alla, kuni järgmise kevade eel aeglaselt ära mädanevad.

Krimm on imeliselt rahulik koht. Mai lõpus pole veel hooaeg: ilmuvad esimesed turistid, jalutavad laisalt rannal, restoranid on tühjad, jahedatel öödel pole tänavatel kedagi. Kiire aeg algab juuli poole: kaldapealsed muutuvad kihavateks sipelgapesadeks, muusika mängib kogu öö. Aga seni on vaikus ja ootus.

Foto: Arturas Morozovas, Delfi.lt

Hotellide ja kohvikute pidajad räägivad teineteisele vastu: kes on veendunud, et turiste on vähemaks jäänud, kes pole üldse mingeid muutusi märganud, kes rõõmustab enneolematu turistide voolu üle. Raske on leida juhuslikku inimest, kes pealiskaudses vestluses suhtuks halvasti Krimmi üleminekusse Venemaa koosseisu. Aga kui kaevata sügavamale, tuleb välja, et pilt ei ole nii idülliline: mõnel tuli kohviku paberite ümbervormistamise eest maksta miljon, mõnda pitsitavad kohalikud ametnikud, mõni kannab kahju selle tõttu, et sularahata arveldamine on poolsaarel praktiliselt kadunud. Poodide ja kohvikute omanikud räägivad, et ei võta pangakaarte vastu, kõik vastavad nagu üks mees, et veel ei võta. Kõik probleemid on ajutised, kõik saab korda. Sellistes vastustes pole midagi imekspandavat: ühelt poolt on see enesesisendus, teiselt poolt – milline terve mõistusega inimene vastaks, eriti ajakirjanikule, et Krimmis on miski korrast ära? Kõik teavad suurepäraselt, kui ekstravagantselt töötavad Vene eriteenistused ja kui pika vihaga on kohalikud ametnikud.

Rannaäärse süüdimatuse maski taga varjab end palju ebameeldivaid lugusid: surve ärile ja esmajärjekorras krimmitatarlaste represseerimine, poliitilised kriminaalasjad. Seetõttu on kõige õigem, ohutum ja korrektsem vastus küsimusele, kuidas on praegu Krimmis elada: “Normaalne, loodame, et varsti läheb paremaks.”

Krimm Foto: Arturas Morozovas, Delfi.lt

Poliitiliselt korrektsed ja õiged väljendid on üks peamistest probleemidest, mis Krimmis vestluses pinnale kerkivad. Kuidas on õige: ühinemine või annekteerimine, naasmine või sõjaline agressioon referendumi maski all? Selliste vestluste eest nimetati mind ühe lähetuse ajal korduvalt spiooniks ja viiendaks kolonniks. See on väga naljakas, sest mitte ükski pakutud terminitest ei kirjelda vajalikul viisil seda geopoliitilist ajalugu.

Raske on öelda, et Krimm ühines Venemaaga: postapokalüpsis, mis on jäänud veel Ukraina aegadest, pole kuhugi kadunud, vaid ainult süvenenud sanktsioonidega, poliitiliste tagakiusamistega ja paradoksaalse lootusega sellele, et kõik läheb tingimata paremaks – poolsaare territooriumil ei tööta korralikult ei suured Vene pangad ega mobiilioperaatorid, kõik on rikutud seisundis ning pole teada, kui kaua see veel kestab. Aga Krimm pole kunagi põhimõtteliselt erinenudki tavalisest depressiivsest vene provintsist, kuigi seal on meri, viigimarjad ja viinamarjad.

Mitte niivõrd pole poolsaar saanud Venemaa osaks, kui on Venemaa saanud poolsaare osaks: praegu kannatavad kõik venemaalased suuremal või väiksemal määral sanktsioonide all, pingelise poliitilise olukorra pinnal keeratakse aktiivselt kruvisid kinni, igasugust lahknemist ideoloogilisest peavoolust võrreldakse ekstremismiga, referendumi tulemuste eitamise eest mitte ainult ei võida süüdi mõista, selle eest katkevad ka suhted ja isegi lagunevad perekonnad, see pole nali. Kogu maa on äkki sattunud väga kummalisse olukorda, millest väljapääsu pole seni näha. Seetõttu ei jäägi krimlastel nagu ka ülejäänud Venemaa elanikel muud üle, kui loota helgele homsele ja vehkida patriootilise sümboolikaga.