DELFI KIIEVIS: Ukraina naised lipsavad töölt ära, et snaipritele vormiriideid valmistada

 (52)
DELFI KIIEVIS: Ukraina naised lipsavad töölt ära, et snaipritele vormiriideid valmistada
Foto: Arturas Morozovas, Delfi.lt

18. sajandil ehitatud kindluses Kiievi kesklinnas töötab juba aasta „omakaitsestaap“. Iga päev tulevad sinna neiud, emad ja vanaemad, kes koovad ja õmblevad Donbassis võitlevatele snaipritele vormiriideid.

Hommikul tulevad kindlusesse eakad naised, pensionärid või sellised, kes ei tööta, pärast tööd saabub teine vahetus. Igaüks, kes tuleb, teab oma tööd.

„Ma olen nüüd väga hästi tuttav Luganski, Piskõ ja Mariupoli loodusmaastikuga, kuigi pole seal kunagi käinud. Aga kui sinna sõidaksin, olen kindel, et mind seal keegi ei märkaks,“ naerab Natalia, kes on linnasüsteemide spetsialist.

Igal õhtul tuleb ta kindlusse valmistama vormiriietust Ida-Ukrainas sõdivatele snaipritele. Ta tunnistab, et lipsab mõnikord töölt minema, sest on vaja kiiresti vormiriietus valmis saada.

„Mina, nagu enamik Ukraina naisi, olen alates lapsepõlvest kodus käsitööga tegelnud – ma heegeldan, koon ja õmblen. Siin ei piisa loomulikult ainult õmblemis- ja kudumisoskusest, seetõttu me konsulteerime snaipritega, sõjaväelastega, kellel on kogemus teenimisest Iraagis, Afganistanis, Tšetšeenias. Nad on näidanud meile välismaa vormiriideid, selgitanud kõige tähtsamat, kõikvõimalikke detaile,“ räägib Natalia.

Iga vorm tehakse valmis isikliku tellimuse alusel – kindlaks määratud mõõtude järgi, võttes arvesse geograafilise asukoha eripärasid ja isiklikke soove.

3-4 naist teevad sellise vormi valmis kolme päevaga. Üks inimene suudaks selle valmistada nädalaga.

Natalia on pärit Kiievist. Armeed otsustas ta aidata patriootilistel ja isiklikel põhjustel. „Minu 20-aastane sugulane sõdib praegu ka Donbassis. Kuidas saab meid kaitsvat armeed mitte aidata?“ küsib Natalia. Tema arvestuse järgi on neis ruumides snaipritele valmistatud juba üle saja vormi.

Natalia on veendunud, et Ukraina muutub paremuse poole. „Me tundsime ära oma rahvusliku identiteedi. Me pidime mõistma, kes me sellised oleme ja miks me siin oleme. Kahju, et Euroopa aitab meid vähe, aga meie oleme ühinenud ja peame jääma ühtseks lõpuni.“

Küsimusele, miks rahvas peab armeed aitama, vastab Natalia: „Rahvas ei tohi kunagi armeest eraldatud olla. Mehed, kes meid kaitsevad, kes võitlevad omal maal okupantide vastu, sõdivad nii, nagu oskavad ja suudavad. Nad peavad teadma, et inimesed ei unusta neid. Sellepärast ei saa ma kodus istuda, teades, et ma saan millegagi oma maa kaitsjaid aidata.“