DELFI JA PÄEVALEHT KIIEVIS: Reportaaž barrikaadidelt: "Oleme siin lõpuni, ei anna alla"

Delfi fotoreporter Andres Putting saabus täna õhtul mässavasse Ukrainasse. Mullu detsembri alguses samuti Kiievis sündmusi kajastamas käinud Puttingu sõnul ei osanud ta toona arvata, et vaid mõni kuu hiljem talle selline pilt avaneb...

Mind lennujaamast Kiievisse sõidutav taksojuht vannub: kuradi president, see elab vist hoopis mingis teises dimensioonis, ei adu mida inimesed tahavad…vannub ja vannub. Jõuame lõpuks linna.

Tänavad, kui sõjatsoonid

Tundub, et tegemist on hoopis teise dimensiooniga. Hrestsatik, linna südames olev peatänav on muutunud mingiks sõjapiirkonnaks, mida piiravad 3-4 meetri kõrgused, kõikvõimalikest vahenditest ehitatud barrikaadid. Tänavalt on ära kraabitud kõik lumi, jää ja see on topitud kottidesse, mida siis barrikaadideks ehitatatakse.

Maidanil, kus alles detsembris oli tuhandeid inimesi, on senine sinine eurotemaatika asendumas ukraina rahvusvärvide ja religiooni sümboolikaga.

Erinevate inimestega jutule saades selgub, et keskmine uneaeg on kõigil ca 2-3 tundi. Sellest piisab täiest, räägib Vinnitsast pärit ja oma 31. sünnipäeva eile barrikaadidel tähistanud Aleksander. Mehe enda jutu järgi võttis ta tööandjalt puhkust, siis palgata puhkust ja siis sai ülemuselt loa Kiievi sündmustes osaleda. "Saad aru, ta saadab meile siia isegi süüa-juua, niivõrd normaalne mees on ta," kiidab metsatehnik Aleksander oma ülemust.

Barrikaadid kõrguvad ümber Maidani

Uued barrikaadid on muljetavaldavad, need kõrguvad mitme eraldi tsoonina ümber Maidani. Kui veel detsembris said otse liikuda erinevatele tänavatele, siis nüüd on liikumine piiratud. Inimesed tulevad kohale peale tööd, aitavad barrikaade ehitada, räägib omasõnutsi detsembri algusest sündmustes osalenud Mikola, kes eile alles haiglast tuli.

Sai Berkuti käest kolakat, kuid kaks katkimurtud ribi, rindkere, pea ja muude kehaosade põrutus ei suuda meest aga sündmustest eemale hoida. Maskis Mikola soovitab kohale tulla uuesti öösel vastu kolmapäeva. Raada koguneb homme ja öösel läheb siis põnevaks, teatab mees.

Täna ei juhtu siin midagi, räägib maski ja kiivriga mees. Selleks, et saada läbi kolme liini barrikaadide eesliinile, tuleb pähe suruda kiiver. Ilma kiivrita ei luba me siia kedagi, noomib viimase liini sissepääsu ees seisev suusamaskis kuju. Ei saa ja kõik, aga nähes mu nõutud pilkul, haarab selja tagant kiivri. Võta, käi ära, annab ta mulle nõu.

Liigun eesliinile. Kottpimedas on näha inimesi, kes raiuvad jääd ning topivad seda kottidesse, barrikaadide ehitus käib ikka veel. Kas te teed soovite, kõlab mu kõrval naisterahva hääl. Võtan kuuma teetassi ja saan korraks jutule noorte neidudega, kes omasõnutsi annavad oma panust üritusse. Tulid siia esimest korda ja tahavad inimesi aidata. Tahaks juba, et see asi saaks läbi, soovivad mõlemad. Liigun kõrge barrikaadi otsa.

"Oleme siin lõpuni!"

Minust ca 100 m kaugusel seisab kilpe kandvate miilitsate rivi. Tead, need on ju lapsed, räägib mu kõrva üks kiivrikandja. Berkut on nende selja taga, aga need näe, on mingid kursandid 17-18 aastased miilitsakoolidest kokku korjatud tüübid. Kahju neist kohe. Kuuldavasti ei saa nad isegi tualetti minna, lasevad pampersitesse, muigab mees, kes omasõnutsi on ka ise endine miilits. "Oleme siin lõpuni, ei anna alla! Kui president tagasi astub, eks siis näe mis saab..."

Vaata neid takistusi, soovitab ta mulle. Arvad, et siit tuleb keegi üle, seda ei lükka enne kevadet keegi siit minema. "See oleks neile täiesti…ütleme siis nii, et shaslõkk," muigab ta.

Kaua siin oled? Algusest peale, päevas magan 2-3 tundi ja siis siia valvama. Kuidas teil Eestis küll nii rahulikult kõik omal ajal sujus, imestab ta kui kuuleb, et olen Tallinnast. Kas elate meile kaasa, toetate, uurib ta minult?

Liigun Kiievi südalinnas Hrustsevskovo tänaval. Barrikaadid, teed joovad inimesed, on külm, väga külm. Perekonnad pildistavad ennast barrikaadide taustal, lapsed uurivad emadel-isadelt misasi see on. Üks vanamees räägib teisele, et kuradid varastasid mu telgi juurest isegi kuusepuu ära, mis kuradi kiivrit sa taga nutad…

Mehed-naised lõhuvad jääd ja topivad seda kottidesse, voolab vesi, mis tuleb voolikust miilitsaaheliku eest. Miks vesi voolab, pole aga arusaadav.

Kõik kellega sai ka barrikaadidel räägitud ei tea isegi, millega see kõik lõpeb ja kas lõpeb, aga mingit väsimust veel näha pole.

Korda tagatakse oma süsteemidega, joobes isikuid ei näe. Inimesed võileibade, sooja tee ja kasvõi soojade sokkidega liiguvad rahva seas. Võta, paar villaseid sokke, pakub vanamammi mulle keset Maidani. Aitäh, teile on neid rohkem kui vaja, keeldun kohmetult. Möödun grupist emadest, kes oma protesti on avaldama tulnud.

Ära peksa ajakirjanikku

Hotelli oma sooja tuppa jõudes lülitan sisse teleri kus kohalik kanal räägib pingsalt sellest, kuidas Ukrainas rünnatakse ajakirjanikke, kuidas mingit titushnikud (ühe kaabaka järgi nime saanud jõugud) ajakirjanikke sihivad ja neile kolakat annavad.

Ekraanil räägivad siniseks taotud silmade ja värskete sidemetega erinevad kaameramehed, fotograafid, kuidas neid peksti, jutu taustas illustreerivad videokaadrid.

Lõpetuseks näitab kohalik uudisteprogramm seda, kuidas täna ajakirjanikud ise barrikaadidele tõusid ja miilitsatele oma pahameelt väljendasid: ära peksa ajakirjanikku jääb kõlama kõrva loosung.

Lahkun barrikaadide alalt ja satun jälle hoopis teise reaalsusse. Puhtad linnatänavad, pubid reklaamid, mõned poed on veel avatud, autod sõidavad ja miilits reguleerib liiklust. On külm esmaspäeva õhtu Kiievis.

Teisipäeval kell 10 koguneb Ukraina raada, siis hakkavad asjad selguma, loodavad siin kõik...