DELFI ja EPL USA-s: Kes oleks Eestile parim USA president? Vabariiklaste eri

Ameerika Ühendriikide presidendiamet on kahtlemata kõige mõjuvõimsam avalikult valitav ametikoht maailmas, mis kõigi muude tegurite juures mängib olulist rolli ka Eestis ning meie välispoliitikas. Kes oleks Eestile kõige kasulikum tulevane president? Otsime seda vastust sel nädalal vabariiklaste leerist.

USA presidendivalimised on kogumas üha suuremaid tuure ja kuigi valimiste endani on veidi alla 14 kuu jäänud, siis juba praegu on kandidaatide seas kujunemas selged populaarsusel põhinevad jõuvahekorrad. Vabariiklaste seas on need vahekorrad üha selgemalt välja joonistumas.

Kolmapäeval CNNis peetud üleriiklik vabariiklaste teledebatt aitas veelgi selgemalt näha, kes laval olnud 11 inimesest võib oma unistuse Valge Maja Ovaalkabinetis töötamisest vähemalt järgnevaks viieks aastaks tallele panna ja kes on reaalne kandidaat. Seetõttu jätan artiklist välja endise Arkansase kuberneri Mike Huckabee, Wisconsini kuberneri Scott Walkeri, senaator Rand Pauli ning Ohio kuberneri John Kasichi. Kui mingi taevane vägi suudab nende meeste langeva populaarsuse peatada ja aidata ühe neist vabariiklaste peamiseks presidendikandidaadiks, siis annetan 500 dollarit selle mehe kampaaniafondi.

Aga liigume alles jäänud seitsme kandidaadi juurde. Kas New Jersey kuberner Chris Christie oleks Eestile kasulik president? Vaatame küsimust eelkõige meie välispoliitilisest vaatenurgast, sest just selles valdkonnas on tulevasel USA presidendil kõige rohkem mõju meie väikse riigi üle.

Christie on avalikult toetanud endise presidendi George W. Bushi välispoliitikat ja soovib taasluua kujundi võimsast ja resoluutsest USAst. Christie soovib NATO kohalolekut Baltimaades suurendada ning tarnida Ukrainale sõjatehnikat. Jääb igaühe enda otsustada, kas Christie näol on meil vaja Bush noorema kolmandat ametiaega, kuid välispoliitiliselt lubab New Jersey kuberner hoida karmi joont.

Senaator Ted Cruz on vabariiklaste leeris suhteliselt äärmuslik ja konservatiivsem kui enamik teisi kandidaate. Eestit hiljuti külastatuna on ta ilmselt veidi rohkem kursis meie oludega kui enamik teisi kandidaate. Venemaa osas tahab Cruz kehtestada karmimad sanktsioonid, muuta Ukraina ja Euroopa Venemaa gaasist sõltumatuks ning ehitada Poolasse pooleli jäänud raketikilp. Cruz on nimetanud Vladimir Putinit KGB pätiks ning öelnud, et türannid reageerivad nõrkusele. Ja seda ei tohiks USA näidata. Kogu sellele jutule vaatamata on Cruzi välispoliitiline põhimure siiski Lähis-Ida ja islamiradikaalid, mida ta valijate koondamiseks populistlikult ka ära kasutab.

Floridas Kuuba põgenike perekonda sündinud senaator Marco Rubio paneb enda välispoliitika ülesehituses suure rõhu - arvasite õigesti - Kuubale! Iraan domineerib samuti, kuid mis puutub Venemaasse, Ukrainasse ja Ida-Euroopasse, siis on see paljuski identne Ted Cruzile. Kuigi Venemaa ja olukord Ukrainas on oluline, siis Kuuba, Iraan ja isegi Iisrael tunduvad senaatorile olulisemad olevat. Putini nimetamisest gängsteriks paraku ei piisa.

Oleks ma stand-up koomik, siis küsiks Jeb Bushilt kuidas ta üldse päikest saab, kui ta elab pidevalt oma isa ja venna varjus. Mõlema ja eelkõige venna ametiaeg kummitavad endist Florida kuberneri märgatavalt. Osalt on see ka õigustatud, sest teda nõustavast 21 välispoliitilisest nõunikust koguni 19 töötasid tema venna ja isa administratsioonis.

Bush usub, et Ameerika peab olema aktiivne partner enda liitlastele NATOs ning antud juhul on Venemaaga liialt pehmelt ümber käidud. Muuhulgas toetab ta lisavägede toomist Baltimaadesse, rohkemate sõjaõppuste läbiviimist ning Ukraina toetamist sõjatehnikaga.

Tõelist tõusu küsitlustes on tegemas ainus tõsiselt võetav vabariiklaste naiskandidaat Carly Fiorina. CNNi debatis võttis Fiorina tugevalt ja konkreetselt sõna Venemaa aadressil, olles üks väheseid, kes kulutas tähelepanuväärse aja antud teemale. Endise Hewlett-Packardi tegevjuhi sõnul on Putiniga juba piisavalt räägitud, nüüd tuleb tegutsema hakata. See tähendab Baltimaadesse lisavägede toomist, Poolasse raketikilbi loomist, Ukraina aitamist sõjatehnikaga jne.

Ben Carson on ilmselt välispoliitiliselt kõige nõrgem kandidaat praegu. Tema sõnavõtud Venemaa, Ukraina ja Euroopa teemal on olnud kaudsed ja mitte midagi ütlevad. Mis veel hullem - kevadel ühes intervjuus ei teadnud Carson, kas Balti riigid on NATOs või mitte. Endine neurokirurg on isegi tunnistanud, et tal tuleb veel välispoliitika kohta palju õppida.

Ja viimaks Donald Trump. Inimesed peaksid temasse hakkama tõsisemalt suhtuma, sest Trumpi mõtted paistavad ühtivat suure hulga ameeriklastega. Mis välispoliitikasse puutub, siis Trumpi ja eestlaste vaadete vahel suurt ühispinda pole. Trump ütles, et ta kasutaks Putiniga suhtlemisel enda ärimehe hoiakut ja üritaks venelastega hästi läbi saada ning nendega rääkida. Tema sõnul on USA-l palju hoobasid, millega venelastega läbirääkimiste laua taga kaubelda. Tegu pole kindlasti välispoliitiliselt kõige pädevama kandidaadiga, kes on ka ise öelnud, et presidendiks saades ta palkaks endale parimad nõustajad, kelle hinnangutele toetuda.

Niisiis võib öelda, et Eesti ei tahaks näha Carsoni või Trumpi presidentuuri, kuna tegu on selgelt kahe kõige nõrgema välispoliitikat valdava kandidaadiga. Edasi on valida kas hullumeelne või hullumeelsem Cruzi, Rubio ja Christie vahel. See jätabki lauale põhimõtteliselt kaks valikut - Jeb Bush või Carly Fiorina. Emb-kumb oleks vabariiklaste kandidaatidest tõenäoliselt parim valik Eestile.

Fredy-Edwin Esse on USA-s elav Eesti ajakirjanik, kes hakkab Delfils ja Eesti Päevalehes iga kuu esimesel ja kolmandal nädalavahetusel kirjutama Ühendriikide presidendivalimistest, milleks valmistumine on juba ameeriklaste peakõneaineks.