DELFI ja EPL USA-s: Eestit külastanud ja kiitnud Jeb Bushile pole sellest presidendikampaanias tilkagi kasu olnud

 (23)
Toomas Hendrik Ilves ja Jeb Bush
Toomas Hendrik Ilves ja Jeb BushFoto: Annika Haas/VPK, VPK

Veel aasta alguses peeti Jeb Bushi vabariiklaste kõige tõenäolisemaks presidendikandidaadiks, kuid reaalsuses on endine Florida kuberner iga mööduva nädalaga sellest kohast üha kaugenemas. Mis vigu on Bush teinud ja kas tal on üldse lootust oma kampaanias kannapööre teha?

Objektiivselt vaadates on John Ellis Bush (hüüdnimi Jeb tuleb tema initsiaalidest) oma poliitilise kogemuse ja sidemete tõttu vabariiklastest kõige kvalifitseeritum inimene presidendi ametikohale. Lisaks on tal ka kõige suurem sponsorite toetus, mis on aidanud tema kampaaniafondi paisutada 133 miljoni dollarini. Ja tagatipuks pole tegu, vähemalt väliselt, ebameeldiva inimesega.

Ometi pole need tegurid Bushile kasu toonud. Tema toetusprotsent üleriiklikes küsitlustes kui ka esimestes eelvalimiste osariikides on pidevalt kahanenud. Sel kolmapäeval avalikustatud Quinnipiaci ülikooli küsitlusest selgus, et vaid 4% vabariiklastest annaks enda osariigi eelvalimistel oma hääle Bushile. Donald Trump ja Ben Carson on samal ajal populaarseimad kandidaadid vastavalt 24% ja 23% toetusega.

Bushi ebaveenev esinemine ja langev populaarsus on pannud tema sponsorid muretsema kampaania edukuse üle ning samal ajal on Bush pidanud märgatavalt enda kampaaniat koomale tõmbama, sest raha põletamise tempo oli jätkusuutmatu.

Seotud lood:

Mis siis on Bushil valesti läinud? Miks on ta, vaatamata paksule rahakotile, sedavõrd ebapopulaarne?

Tõenäoliselt suurim probleem on fakt, et vabariiklastest valijad on tüdinud n-ö Washingtoni poliitikutest, kes langevad kõik enam-vähem samasse stereotüüpi - rikkad hallipäised kõrgemas keskeas valged mehed, kes ei mõista tavainimeste probleeme. Just seetõttu on ei mingit poliitilist kogemust omavad ärimees Trump ja endine neurokirurg Carson kaks kõige populaarsemat kandidaati.

Bush paraku langeb peaaegu ideaalselt sellesse valijate jaoks väsinud stereotüüpi. Kui ta just ei oska ennast näiteks nooreks mustaks naiseks muundada, siis pole tal antud olukorda midagi parata ja peab ujuma vastuvoolu.

Bushi teine probleem on üleriiklikud teledebatid. Ta lihtsalt ei ole hea väitleja, punkt. Kui Eestis võib poliitik veel pääseda sellise vea omamisega, siis USAs presidendiks kandideerimisel on tegu tõsise puudusega. Senistes debattides on Bush esinenud jõuetult ja mitteveenvalt, mida nähakse nõrkusena ning mis automaatselt kajastub pressis ja paneb sponsorid muretsema.

Bush on enda kaitseks öelnud, et ta on tegutseja, mitte rääkija. Aga see argument veenab väheseid.

Kolmandaks probleemiks on Bushi üldine leebe olek. Seda leebust võidakse mõista valesti, näiteks jõuetusena või kire puudumisena. Trump on sellest aru saanud ja rünnanud Bushi mitmel korral väidetega, et viimasel puudub energia ja järelikult ei huvitu presidendi ametikohast.

Osa analüütikuid üritavad väita, et Bush ei sobi tänapäeva Ameerika vabariiklaste poliitmaastikule, mida domineerivad show-mehed (Trump) ja tugevalt äärmusesse kaldujad (Rubio või Cruz). Nende analüüsijate hinnangul puudub Bushil tapjainstinkt, mida tõsielusarjadest, poliitilistest ekstremistidest ja karjuvatest telesaatejuhtidest mõjutatud 21. sajandi ameerika üldsus soovib.

Loe veel

Ausalt öeldes see argument ei päde kaheks sekundikski. Jah, Bushil ilmselt puudub tapjainstinkt, kuid presidendiks saab tõusta ka keegi, kes ei kriiska, karju ega laamenda. Hea näide on paljudes küsitlustes Trumpist mööda tõusnud neurokirurg Ben Carson. Sarnaselt Bushile on tema esinemised debattidel olnud samuti nõrgad ning Carson ei ole kriiskavat tüüpi inimene. Vastupidi, isegi ta silmapilgutused on nii aeglased, et jätavad mulje nagu ta jääks laval kohe magama. Tegu on vaoshoitud ja tasakaaluka kandidaadiga, omades sarnasusi just Bushiga.

Jeb Bush tahtis Ühendriike Eesti moel muuta
Veel suve alguses oli Jeb Bush veel vägagi tõsiseltvõetav kandidaat. Näitamaks võimalikele valijatele enda suuremat kogemust võrreldes teiste vabariiklastest kandidaatidega, eriti välispoliitika vallas, tegi ta paljukajastatud ringsõidu Euroopas.

Juunis toimunud tuuri peatuste hulgas olid Saksamaa, Poola ja ka Eesti ning eelnes Bushi ametlikule avaldusele, et ta pürib vabariiklaste presidendikandidaadiks. Ehkki visiit oli eraviisiline, võeti teda vastu kõrgel tasemel. Jeb Bushiga kohtus näiteks president Toomas Hendrik Ilves ja talle näidati Eesti IT-majanduse edulugusid.

Bush vaimustus sellest kõigest väga. Juba enne visiiti säutsus ta, et Eesti on põnev paik, sest seal saab tuludeklaratsiooni esitada viie minutiga. Vahetult peale visiiti kirjutas ta pika arvamusloo, kus tõi Eesti tegevust küberturvalisuse vallas lausa tervele USA-le eeskujuks.

Paraku on kampaania peale seda näidanud, et USA valijatele vist Eesti edumudeli eeskuju väga ei meeldi.

Jebi viimaseks suureks probleemiks on tema perekonnanimi. Kaks eelmist vabariiklasest presidenti on olnud tema vend ja isa ning paraku polnud kummagi puhul tegu edukate ametiaegadega. Bushi nimi ei paku seda uudsust ja teist suunda, mida Washingtoni poliitikutest eemalduv üldsus soovib.

Bush ise koos oma kampaaniajuhtidega tõenäoliselt mõistab neid probleeme väga hästi. Kuid mida nad saavad teha olukorra muutmiseks?

Esimese sammuna on muudetud kampaania hüüdlauset, mis on nüüd “Jeb can fix it” (Jeb suudab seda parandada). Lisaks on viimaste päevade jooksul Bush muutunud oma ütlemistes avatumaks ja üritab näidata enda inimlikumat poolt. Tõenäoliselt katse samastuda rohkem tavainimestega ja näidata, et ta pole pärit mingist elitaarsest presidentide perekonnast.

Bushi meeskond on mõistnud, et nad peavad näitama rohkem kirge ja emotsiooni. Kuidas seda teha? Hakata vanduma, loomulikult! Sel nädalal on Bush mitmes kõnes kasutanud sõna “neetud”, mis peaks näitama, et ta hoolib, huvitub ja on tõepoolest kirglik neil teemadel, millest ta räägib. Kui Bushi populaarsus jätkab samas tempos kahanemist, siis peab ta märksa vintskemad sõnad kasutusele võtma kui “neetud”.

Aeg näitab, kas Bushil õnnestub enda kampaania ümber pöörata. Esialgne tagasiside on osutunud positiivseks, kuid langevat populaarsust pidama saada on väga raske ning veel raskem on see langus tõusuks pöörata.

Fredy-Edwin Esse on USA-s elav Eesti ajakirjanik, kes hakkab Delfis ja Eesti Päevalehes iga kuu esimesel ja kolmandal nädalavahetusel kirjutama Ühendriikide presidendivalimistest, milleks valmistumine on juba ameeriklaste peakõneaineks.