DELFI intervjuu: Ukraina on Janukovitši ajal ühtsem
Kui palju jagatumaks Ukraina muutus pärast idaukrainlase Viktor Janukovitši võimuletulekut. Milline on teie seisukoht?
Ma ei tahaks rääkida rohkem või vähem jagatud Ukrainast. Pigem on praegu sama olukord, mis oli ka pärast Juštšenko võimuletulekut – riiki valitseb „poole Ukraina president“. See tähendab, et lääneosas ja mõningates keskoblastites kasvab rahulolematus venemeelse kursi vastu. Täpselt sama moodi olid viis aastat tagasi Juštšenkoga rahulolematud ida- ja lõunaregioonide elanikud. Meil on tervete regioonide võimude, mitte regioonide endi vastasseis.
Kas Idaks ja Lääneks jagunemine on Ukrainas praegu suurem kui Viktor Juštšenko-Julija Tõmošenko kaksikvõimu ajal?
Vahest on Ukraina praegu isegi rohkem ühtne. Lääne- ja keskoblastite elanikele, kes toetasid viimastel valimistel Tõmošenkot, pole kunagi olnud omased separatistlikud meeleolud, siin traditsiooniliselt hinnatakse Ukraina riiklust. Võidakse panna pahaks lähenemist Venemaaga, kuid üleskutseid riigi jagamiseks võivad teha vaid üksikud fanaatikud. Samas Juštšenko võimule tulles kõlasid separatistlikud ja võimaliku Venemaaga ühinemise loosungid tihti Krimmis ja mõningates idaoblastites.
Mida tähendab Ukraina jaoks Vene laevastiku jäämine 2042. aastani Krimmi ja kas see võib halvata NATO plaanid?
Venemaa Musta mere laevastiku Krimmis viibimise tähtaegade pikendamine tähendab eelkõige seda, et Krimm jääb aastani 2042 Vene mõjusfääri. Milliseks see kujuneb ja kui palju see mõju kasvab, on veel keeruline ennustada.
Mis puutub NATOsse, siis mingisugune pealiskaudne koostöö alliansil Ukrainaga jääb. Kuid unistused reaalsest liikmelisusest ja integratsioonist tuleb unustada – isegi Juštšenko ajal rääkisid läänes vaid vähesed Ukraina euroatlandilisest tulevikust optimismiga. Praegusel hetkel on sellest isegi naljakas rääkida.
Kuidas tavakodanikud Ukrainas üleilmset finantskriisiga hakkama saavad? Kuidas see kajastub igapäevaelus, näiteks Kiievi tänavatel?
Finantskriis Ukraina-moodi see on „hinnad üles, grivna (rahvusvaluuta) alla“. Meil pole nii arenenud aktsiaturgu, kus asjapulgad reageeriks piisavalt kiiresti maailmasünmdustele. Seetõttu on meie jaoks olnud ja selleks jääb dollari kurss – juba alates „kuumadest 90ndatest“ on ameeriklaste valuuta siin väga populaarne.
Ja kõige tuntavam üleilmse kriisi tagajärg on grivna kukkumine – kui sügiseni 2009 maksis dollar 5 grivnat, siis nüüd on kurss 8 grivnat. Kuni kriisini maksti paljudes Kiievi erafirmades palka kursi alusel dollarites. Mis tähendab, et enne kriisi sai inimene 5000-grivnaselt palgalt 1000 dollarit, siis nüüd saab selle grivnase palga eest vaid veidi üle 600 dollari.
Auto või korteri valuutalaenu puhul oli selline „hüpe“ üsnagi tuntav. Ja bensiin kallineb meil nii talvel kui ka suvel, sõltumata sellest, mis maailmaturgudel toimub.
Kuid tänavatel pole kriisi näha, vähemalt siin Kiievis mitte: ummikutes seisavad kümned, kui mitte sajad luksusautod, kallitesse restoranidesse on igal reedel tung ja lennujaamas on palju soojale maale reisivaid turiste. Ukrainlaste reaalsed sissetulekud on rohkem ilukirjandus ja omaette teema.
Mis on Ukraina prioriteedid viieks järgnevaks aastaks? On nad pärast Regioonide Partei võimuletulekut muutunud?
Ukrainal pole prioriteete. Vähemalt mitte pidevaid prioriteete. Juštšenko ajal olid ühed, Janukovitši ajal teised. Mõttetu on lugeda Regioonide Partei programmi, et sealt piiluda Ukraina tulevikku. Meie poliitikud kirjutavad neid programme valijate jaoks, mitte täitmiseks.
Praegu me näeme uskumatult kiiret, kõigil rinnetel toimuvat lähenemist Venemaaga. „Regionaalide“ pooldajad näevad selles tulevase majandusliku õitsengu alust, vastased – suveräänsuse kaotust ja tagasipöördumist Nõukogude Liitu. Igal juhul on nüüdse Ukraina perspektiivid paremini Kremlist kui Dnepri küngastelt nähtavad ja edasise integratsiooni sügavust hakkab määrama Moskva, mitte Regioonide Partei.
