DELFI ERISAADE | Kunstiajaloolane Liivrand Jumalaema kirikust: tänu keskaja meistrite võlvidele hävis vaid katus ja koopiatorn

 (79)
Kas osa vitraaže säilis?
Kas osa vitraaže säilis?Foto: Yves Herman, REUTERS

Jumalaema kirik on üks kolmest suurest Pariisi sümbolist. Selle kuulsus mõjutas ka Tallinna Oleviste kiriku renoveerimist 1820. aasta põlengu järel, rääkis Delfi erisaates kunstiajaloolane Harry Liivrand.

Delfi erisaate stuudios räägivad välistoimetaja Kaarel Kressa ja kultuuriajaloolane Harry Liivrand, mida me praeguseks katastroofilisest tulekahjust teame ja miks Jumalaema kirik prantslastele ja kogu maailmale korda läheb?

Kressa sõnul käib Prantsusmaal aktiivne, üldsust vapustanud tulekahju uurimine. „Hüpoteesi järgi oli tegemist õnnetusjuhtumiga, mis võib olla seotud katedraali renoveerimistöödega,“ rääkis ta.

„Prantsuse päästeteenistuse sõnul kasutati tule kustutamiseks kõiki võimalikke meetodeid. Veepommidega polnud võimalik kustutada, mida soovitas USA president Donald Trump, sest kardeti kogu struktuuri kokku kukkumist. Põhjused olid arhitektuurimised, miks ei saanud liiga võimsate veemassidega möllata. Kokku kustutati üheksa tundi,“ lausus Kressa ajuti aeglasena kulgevana tundunud kustutustööde kohta.

Pariisi Jumalaema kiriku laiemat tähendust aitas lahti mõtestada kultuuriajaloolane Liivrand, kes seletas sissejuhatuseks, et kirik sai tegelikult kuulsaks alles 19. sajandi alguses.

Kirjanduse roll

Seotud lood:

„Tegemist on tohutult sümboolse väärtusega ehitusega, mis on ilmselt üks kolmest Pariisi arhitektuurilisest sümbolist. Siis Louvre’i ja Eiffeli torni kõrval,“ märkis ekspert.

Liivrand viitas kirjanduse rollile selle kiriku üleilmse tuntuse tekkimisel. „Jumalaema kiriku võimas tähendus saab alguse tänu kirjandusele, Victor Hugo romaanile, mis oli vastuseks 1820-ndatel levinud meeleoludele kiriku suhtes. Tol ajal arvati, et kirik on kole maja, selle võiks ära lammutata või siis anda talle muu funktsioon. Hugo oli hoonest aga tohutult vaimustunud ja see inspireeris teda oma romaani kirjutamisel. Sellega kutsus ta välja tohtu huvi ja vaimustuse keskaegse kultuuri vastu. See pani alguse uusgootika levikule terves maailmas, mille üks tagajärgi oli ka see, et kirikut hakati alles siis ka esimest korda korralikult restaureerima.“

Mõju Eestis

Kunstiajaloolase sõnul ulatus siis tekkinud Jumalaema kiriku fenomeni mõju isegi otsaga Eestisse „Kaudselt võib seda protsessi siduda ka meie Oleviste kiriku ajalooga, kui see põles maha 1820. aastal, siis selle taastamisprotsess oli mõjutatud populaarseks saanud uusgooti ehituse vaimustusest.“

Liivrand analüüsis ka tule laastamistööd, millest ta tõi välja olulisi detaile. „See väike haritorn, mis ära põles ja alal kukkus, see pole keskaegne. See ehitati koopiana keskaegsest tornist alles 19. sajandil. Tegelikult hävis 19. sajandi koopia. Ja sisse on kukkunud selle torni all olev võlvik, mida võis ju kahjustada see 19. sajandi koopia ehitus.“

Keskaja meistrite võlvid

Ta rõhutas, et tänu peaks kuuluma keskaja ehitusmeistritele, kelle tugevad võlvid jätsid hullema ära. „Põnev on selle tulekahju puhul – tuleb tänu anda keskaja ehitusmeestele, et ehitasid nii võimsate võlvidega hoone, mis pidasid ju enamjaolt vastu. Kui räägime, et kirik põles, siis tegelikult põles katus ja katusekonstruktsioonid, millest osa oli ka hilisem 19. sajandist.“

Kunstiajaloolane vastas ka küsimusele, kas üldse on võimalik sellise tähendusega hoone puhul rääkida, et ehitist saab ka parima soovi korral taastada.

Vitraažide tähtsus

„Me ei saa kunagi enam rääkida, et tegemist on originaaliga, tegemist on koopiaga, mida hakatakse tegema. Meie õnneks on Jumalaema kirik seest ju alles. See pole kõige suurem õnnetus, et põles ära katus ja 19. sajandil rajatud haritorn. Muidugi on sellest kahju ja emotsionaalselt võib see rusuvalt mõjuda. Aga kui mõtleme, et selle puhul oli tegemist koopiaga, siis ehitatakse uus koopia ja katus.“

„Meie jaoks on oluline, et säilib kõik, mis on sees ja suurem osa vitraažidest on alles. Jumalaema kiriku interjööris pole palju vana kunsti, suurem osa sellest ongi vitraažid ja kui nendest suurem osa säilib, siis oleks see fantastiline. Ma arvan, et paratamatult ehitatakse uus katus ja originaaliks seda enam nimetada ei saa. Kui tegemist on koopiaga ja hea koopiaga, mis meid ära petab, siis võime sellega ju leppida.“