Debaltsevest pääsenud Ukraina sõjaväelane: on ilmselge, et väejuhid ei saa oma tööga hakkama

 (122)
Debaltsevest pääsenud Ukraina sõjaväelane: on ilmselge, et väejuhid ei saa oma tööga hakkama
Foto: GLEB GARANITŠ, REUTERS

Ukraina vägede ülemjuhataja, president Petro Porošenko väitis, et andis 17. veebruari õhtul isiklikult korralduse Debaltsevest taganeda. Seal viibinud sõdurite sõnul oleksid nad aga olnud sunnitud niikuinii lahkuma.

„Kui me oleksime sinna jäänud, oleks see kindlasti tähendanud kas vangistust või surma,“ ütles 40. brigaadi sõjaväelane Juri Prehharja väljaandele Kyiv Post.

37-aastane Prehharja, kes paiknes Debaltsevest põhjas asuvas Novogrõgorivka külas, ütles, et otsuse lahkuda võtsid vastu ohvitserid kohapeal, koordineerides seda lähedal paiknenud üksustega. Nad ootasid, kuni kõik Ukraina väed Debaltseves olid valmis koos nendega oma positsioonid maha jätma, ja hakkasid öösel liikuma.

Prehharja juhtis talle allunud 50 sõdurit jalgsi üle põldude ja läbi metsa mööda salajast teed, mis läks mööda separatistidest ja miinidest. „Me kõndisime jalgsi umbes 20 kilomeetrit ja nüüd suudavad poisid vaevalt käia,“ ütles Prehharja.

Ükski Prehharja meestest teel surma ega haavata ei saanud. Kell 4.40 hommikul jõudsid nad Luganske külla, millest sai kogu päeva Debaltseve poolt tulnud Ukraina vägede kogunemispunkt.

Paljudel oli aga palju vähem õnne.

Rahvuskaardi sanitar Albert Sardarjan, kellel õnnestus samuti Debaltsevest lahkuda, ütles, et soomukeid ja umbes tuhandet sõdurit rünnati teel mitu korda. Umbes kell 7.30 nägid nad teeäärsetel kõrgendikel nelja tanki.

Seotud lood:

„Alguses arvasime me, et need on meie omad, aga äkki hakkasid tankid meie pihta tulistama ja küljelt ühinesid nendega miinipildujad,“ rääkis Sardarjan.

Enne mobiliseerimist Varssavis õppinud 22-aastane Sardarjan ütles, et see oli esimene kord, kui ta pidi inimeste pihta tulistama. Kuus sõdurit sai tulevahetuses tõsiselt haavata. Sardarjan andis koos teiste sanitaridega neile esmaabi, kuid pidi nad maha jätma, lootes, et järgnevad soomukid võtavad nad peale.

Debaltseves nägi Sardarjan umbes tosina sõduri hukkumist. Paljud haavatud surid, sest neid polnud võimalik läbi piiramisrõnga haiglasse viia.

Debaltsevest lahkunud sõdurite sõnul oli neil veidi lootust, et 12. veebruari relvarahukokkulepe peatab lahingutegevuse. Selle asemel võimaldas see hoopis separatistidel ja Vene vägedel enne uut rünnakut end tugevdada.

Alates detsembri lõpust Debaltseves paiknenud Prehharja ütles, et umbes 20. jaanuari paiku sai selgeks, et piirkonnas võitlevad Vene regulaarväed, mitte mingid kohalikud pätid. „Me nägime, et see oli professionaalne töö, sest nad olid tule andmisel täpsed ja hästi koordineeritud,“ ütles Prehharja. „Ma mäletan seda stiili Ilovaiskist.“


„Me ootasime relvarahu, me mõtlesime, et see lõpetab sõja. Selle asemel koondasid nad jõud, et uuesti rünnata,“ ütles 22-aastane Maksõm Tõmotško, kes teenis samuti 40. brigaadis. Debaltsevest lahkudes pidi ta viis korda autot vahetama, sest need said kogu aeg pihta.

Sõdurid on vihased, sest nende sõnul kästi neil paigale jääda ning nad jäeti seega põhimõtteliselt lõksu. Prehharja, kes jäi ellu augusti lõpu Ilovaiski tapatalgutes, ütles, et kindralstaabi ülem Viktor Muženko lihtsalt kordas seda viga, lastes taas väed ümber piirata, mis maksis sadu inimelusid.

„Ilovaiskis suutsime me Muženkot uskuda, kui ta ütles, et Vene väed ilmusid sinna äkki. Aga Debaltseves ei saa me teda enam usaldada. Oli ilmselge, et väejuhid ei saa oma tööga hakkama,“ ütles Prehharja. „Ülemad oleksid pidanud andma käsu läbi murda ja taganeda niipea, kui ümberpiiramise oht selgeks sai.“