Nimelt oli süstiku pardal kaheksa ämblikku, kelle võrgukudumist kaalutuse tingimustes NASA ja austraalia tehnikatudengite ühisprojektis jälgiti.

Glen Waverley kolledži ja Melbourne’i Kuningliku Tehnikainstituudi tudengite koostatud eksperimendi eesmärgiks oli uurida, kas ämblikuvõrgu molekulaarstruktuur on ka kosmoses niisama tugev kui maapinnal, ehk viis korda tugevam kui teras ja palju paindlikum. Positiivse vastuse korral lootsid teadlased kosmosejaamade jaoks ämblikuvõrgu sarnase struktuuriga kudet luua.

Lisaks austraallastele saatsid oma eksperimente kosmosesse veel Iisraeli, Jaapani, Lichtensteini ja USA kooliõpilased.

Columbia starti Floridas Canaverali neemel vaatasid noored teadushuvilised otse astronautide pereliikmete kõrval.

“Me muretsesime peamiselt stardi ajal. Kui süstik oli õhus, mõtlesime, et puhh, nüüd on pinge möödas. Keegi ei osanud arvata, et midagi sellist juhtuks just enne maandumist,” rääkis 17-aastane austraallane Jordan Pratt.

“Lootsime täna oma ämblikud kätte saada, aga nüüd ei taha me keegi muud, kui ainult oma seitset astronauti tagasi saada,” ütles Melbourne’i instituudi teadur Kevin Manning riigiraadios.

Ämblikuprojekt ei luhtunud siiski täielikult, sest kogu lennu ajal saadi süstikult selle kohta andmeid ning oli teada, et ämblikud olid kaalutus olekus edukalt oma võrgud üles pannud, lisas ta.

“Umbes 90 protsenti vajalikest teaduslikest andmetest on meil käes. Kuid ma ei jõua küllalt rõhutada, et pärast õnnetust muutus see kõik nii tähtsusetuks.”.