Samal ajal, kui Valge Maja eitab, et Trumpi teavitati sellest, et Venemaa paneb välja tasusid USA sõdurite tapmise eest Afganistanis, mis aga CNN-i kinnitusel oli sel kevadel kirjalikus presidendi igapäevases briifingus sees, on kesksele kohale tõusnud küsimus, mida Trump teadis ja millal. See toob ka uuesti tähelepanu keskmesse Trumpi vastumeelsuse negatiivsete analüüside suhtes Venemaa kohta.

CNN-i riikliku julgeoleku teemade peakorrespondent Jim Sciutto on rääkinud oma augustis avaldatava raamatu „The Madman Theory: Trump Takes on the World” („Hullumeelse teooria: Trump võitleb maailmaga”) mitmete administratsiooni endiste ametnikega, kes on maalinud pildi presidendist, kes ei taha Venemaa kohta halbu uudiseid kuulda.

Ühe endise kõrge luureametniku sõnul oli presidendi briifijatel Trumpi kohta üks selge reegel: ära kunagi alusta Venemaaga.

Trumpi amatiaja varasemas järgus avastasid briifijad, et kui suuline briifing sisaldas luureandmeid Venemaa pahatahtliku tegevuse kohta USA vastu, sealhulgas tõendeid sekkumise kohta USA poliitikasse, läks Trump endast välja, küsis, miks nad pidevalt Venemaale keskenduvad ja seadis tihti luureandmed ise kahtluse alla, rääkisid mitmed endised administratsiooni ametnikud.

„President on loonud keskkonna, mis ei soosi, kui mitte ei keela, igasuguste luureandmete mainimist, mis ei ole Venemaa suhtes soodsad,” ütles Trumpi riikliku julgeoleku meeskonna endine kõrgetasemeline liige Sciuttole.

Sellele reageerisid briifijad, kes peavad iga päev vastu võtma keerulisi otsuseid selle kohta, milliseid luureandmeid presidendi jaoks esile tuua, nii, et vähendasid Venemaaga seotud luureandmete hulka suulistes briifingutes ja paigutasid need ainult kirjalikku briifinguraamatusse, mis antakse presidendile üle iga päev ja mis koosneb tihti enam kui mitmest tosinast leheküljest luurekogukonna toodetud tähtsaimast informatsioonist.

Ajapikku avastasid briifijad aga, et sageli Trump seda briifinguraamatut ei loe, mis jättis ta otsustavatest luureandmetest teadmatusse. Nende hulgas olid ka Venemaast lähtuvad ohud.

Otsuste tegemine selle kohta, kuidas kasutada suuliste briifingute piiratud aega, oli USA luureametnike jaoks keeruline. Üks endine kõrge luureametnik, kes töötas Trumpi administratsioonis, seletas, et agentuuride töö on esitada presidendile kõige laialdasem vaade kõigile ohtudele, millega USA vastamisi on. Kui presidendi kinnisidee oli vaid üks oht, ei kuulanud ta selle ametniku sõnul luureandmeid teiste ohtude kohta, millisel juhul oli võtmetähtsusega kommunikatsiooniliin luureagentuuride ja ülemjuhataja vahel kahjustatud või kadunud.

Briifijad otsustasid seetõttu reserveerida oma piiratud võimalused selliste luureandmete esitamiseks aegadele, kui ohud olid kõige tõsisemad.

„Ära kunagi niisama Venemaad puuduta, otsusta, millal see on otsustava tähtsusega,” ütles see endine luureametnik, kirjeldades luurekogukonna lähenemist Trumpi suulistele briifingutele. „Jäta see ajaks, kui see on oluline.”

Lõpptulemus oli see, et USA president kuulis vähem, mitte rohkem, ohtude kohta, mis lähtuvad riigi ühest ohtlikumast vastasest. Riikliku julgeoleku personali hulgas viis see hirmuni, et president muutub üha vähem teadlikuks Venemaa ohust, kuigi luureandmed kinnitasid, et Venemaa käitus üha halvemini.

„See tekitab isetäituva ennustuse, kus ta kuuleb üha vähem seda, mida ta ei taha kuulda, ja hakkab seetõttu üha rohkem uskuma, et venelased ei tee midagi halba,” ütles Riikliku Julgeoleku Nõukogu endine kõrgetasemeline liige, selgitades, et kui Trump väitis hiljem avalikkuse ees, et ta ei ole näinud tõendeid Venemaa agressiooni kohta, rääkis ta mõnikord tõtt. Põhjus aga, miks ta ei olnud neid tõendeid näinud, oli see, et neid ei oldud talle näidatud, sest kardeti, et need kutsuvad esile negatiivse reaktsiooni.