Britid lootsid tuumasõja maha vaikida
Vaid seitse aastat pärast Hiroshima ja Nagasaki pommitamist tuumarelvaga koostasid bürokraadid tegevusplaanid, milles käsitleti Nõukogude Liidu tuumarünnakut, nagu oleks tegu eriti ränga tavapommidega reidiga Briti linnadele, teatab The Telegraph.
Bürokraadid kujutasid oma plaanides ette, et ellu jäänud inimesed on võimelised kiiresti kogunema ja surnuid tuvastama ning pangad asuks kannatanuid toetama.
Muu hulgas arvas siseministri juriidiline nõunik H. Wollaston, et ellujäänutele poleks võimalik tavalises korras avaldada hukkunute andmeid, kuna „julgeolekukaalutlustel ei oleks võimalik avalikkusele teada anda, mis piirkondi tuumapommiga rünnati”.
Briti valitsus ei teavitanud II maailmasõja ajal avalikult, mis piirkondi Saksa õhurünnakud olid tabanud ja kui suur oli tekitatud kahju. Sel moel tehti sakslastele raskemaks rünnakute efektiivsuse hindamine.
Jabur salgamispoliitika püsis ametnike hulgas 13 kuud, enne, kui kõrgemad ametnikud selle ära muutsid.
1953. aasta septembris kirjutatud Wollastoni memole on lisatud märkus tundmatu ametniku poolt. „Reeglid, mis kehtisid eelmises sõjas tugeva lõhkeainega pommitamise puhul, ei pruugi kehtida aatompommi puhul. Küsimus, millised reeglid peaks olema, on praegu kaalumisel,” on paberi serval kirjas.
„Igal juhul saab suur osa avalikkusest tänu tuumaseenele teada, kus plahvatus toimus, ja uudis levib paratamatult,” on märkusena veel kirjas.
Ametnikke häiris, et surnukuuride normaalset tööd poleks tuumasõja ajal võimalik käigus hoida. Ametnikke segas seegi, et paljudel puhkudel poleks olnud võimalik surma tuvastada, kuna tuumaplahvatuses ei jää järele laipu. Osa ametnikke soovitasid sel puhul leppida „moraalse kindlustundega” surmatunnistuste kirjutamisel. Wollaston leidis aga, et taoline lähenemine pole piisav pärandiasjade lahendamisel, omandiküsimused olidki talle esmatähtsad tuumasõja järgse elu planeerimisel.
Wollaston nõustus, et laiba puudumise korral on ka võimalik inimene surnuks tunnistada, kuid sel juhul peaks ootama vähemalt aasta. „Ma ei usu, et taoline venitus surma tuvastamisel tooks enamikel juhtudel sugulastele kaasa majandusraskusi. Pangad oleks kahtlemata nõus neis tingimustes inimestele krediiti andma,” kirjutas Wollaston.
Ametnikud lähtusid oma plaanide tegemisel eeldusest, et üks tuumapomm tapaks umbes 2000 inimest, Hiroshimas tappis pomm hetkega aga 75 000 ja Nagasakis 40 000 inimest, lisaks surid kümned tuhanded hiljem põletus- ja kiirituskahjustustesse.
Dokumendipaketi hilisemad paberid näitavad siiski, et tasapisi imbus ka planeerijate mõistusesse tuumasõja ulatuse tegelik mõõde.
1954. aasta juulist pärit tsiviilkaitse osakonna juhi J. M. Rossi poolt koostatud dokumendis on juba kirjas: „Kogu probleemi on vaja vaadata uuesti palju suurema rünnaku arvestusega. Võib juhtuda, et tuleb koostada rahvastiku register pärast, mitte enne kõige hirmsamat rünnakut ja eeldada, et kõik kes seal pole, on surnud,” kirjutab Rossi.
