Briti uurija: Simon Wiesenthal oli suur valetaja

 (104)
Briti uurija: Simon Wiesenthal oli suur valetaja
TopFoto/Scanpix

Briti ajakirjanik ja kirjanik Guy Walters väidab oma peagi ilmuvas raamatus, et tuntud juudi natsikütt Simon Wiesenthal on tabanud vähem sõjakurjategijaid, kui väidab, ning on suure osa isiklikust holokaustiloost välja mõelnud.

Walters väidab ajalehes The Times, et Wiesenthali reputatsioon on rajatud liivale. “Ta oli valetaja ja sealjuures suur valetaja.”

Alates Teise maailmasõja lõpust kuni surmani 2005. aastal valetas Wiesenthal Waltersi väitel korduvalt Adolf Eichmanni tagaotsimise ja muu natsiküttimise üle. Samuti olevat Wiesenthal rääkinud uskumatuid lugusid sõja-aastate kohta ja andnud valeandmeid oma akadeemilise karjääri kohta. Waltersi sõnul muudab see kaheldavaks kõige, mida Wiesenthal on kunagi kirjutanud või öelnud.

Walters möönab, et Wiesenthal on toonud mõningaid natse kohtu ette, kuid kindlasti mitte sellisel määral nagu Wiesenthal ise väitis ja kindlasti pole nende hulgas Eichmanni.

Wiesenthal sündis 1908. aastal Austria-Ungaris Galiitsias Buczaczis (praegune Ukraina). 19-aastaselt astus ta Prahas Tšehhi tehnikülikooli arhitektuuri õppima, kuid erinevalt Simon Wiesenthali keskuse veebilehel olevatest andmetest ei lõpetanud seda kooli, väidab Walters. Mõnedel andmetel sai Wiesenthal arhitektidiplomi Lvivi polütehnilises instituudis, kuid ei koolil ega Teise maailmasõja eelse Poola riigi arhiividel pole selle kohta võimalik kinnitust anda. Wiesenthal ise aga nimetas end kogu elu jooksul uhkusega arhitektiks.

Kui sakslased 1941. aastal Lvivi vallutasid, asus Wiesenthal seal. Ise väidab ta, et teda arreteeriti koos juudist sõbraga nimega Gross pühapäeval 6. juulil, kell 4 pärastlõunal. Walters väidab, et juhul, kui Wiesenthal nii täpne on, ta tegelikult valetab.

Wiesenthal on ise väitnud, et ta rivistati koos 40 kaasjuudiga üles kohtumaja aeda ja neid hakati järjest maha laskma. Siis olevat aga helisema hakanud õhtumissale kutsuvad kirikukellad, mille peale ukrainlastest timukad tapatöö pooleli jätsid. Hiljem mängis Wiesenthal Nõukogude spiooni ja kaotas ülekuulamise käigus kaks hammast.

Waltersi väitel on kogu lugu täielik väljamõeldis. Ukrainlased korraldasid Lvivis küll 1941. aasta juuli alguses pogromme, kuid nendes tekkis paus kuni 25. juulini. Pärast sõda andis Wiesenthal tunnistuse USA sõjakuritegude uurijatele, kus väitis, et ta arreteeriti 13. juulil ja põgenes altkäemaksu abil. Hiljem ütles ta oma vahistamise kuupäevaks 6. juuli, mis sobis pogrommide ajaga.

Sõja lõpul oli Wiesenthal Lvivi lähedal Janowska koonduslaagris. 20. aprillil 1943 määras SS ta Hitleri 54. sünnipäeva puhul mahalaskmisele.

Wiesenthal väidab, et salamisi natse vihkav Saksa ohvitser veenis laagriülemat, et Wiesenthali on vaja elus hoida selleks, et maalida plakat kirjaga: „Me täname oma füürerit”.

Sakslane andis Wiesenthalile ja viimase sõbrale väidetavalt läbipääsuloa, et koos ukrainlasest valvuriga kohalikku poodi minna. Juudid põgenesid tagaukse kaudu.

Selle kohta on Waltersi sõnul aga ainukeseks tõendiks vaid Wiesenthali enese sõnad. Teda päästnud sakslase kohta annab Wiesenthal hiljem mitmeid erinevaid väiteid: ta kas suri 1945. aastal Berliini lahingus, Vene rindel 1944 või vaikib kogu loo üldse maha.

Endine Austria liidukantsler Bruno Kreisky süüdistas Wiesenthali korduvalt Gestapoga koostöö tegemises. Kreisky väiteid toetasid Poola ja Nõukogude dokumendid, mis polnud siiski piisavad. Wiesenthal kaebas Kreisky kohtusse ja võitis.

Wiesenthal väidab, et pidi koonduslaagris olles paljajalu kivimurrus töötama. Parajasti külastanud paika Punane Rist, mistõttu anti Wiesenthali katkisele varbale esmaabi. Tema varvas amputeeriti ilma valuvaigistita. Samas väidab Wiesenthal, et kõndis üsna peagi pärast seda 270 kilomeetrit. Hiljuti amputeeritud varbaga gangreenis jalaga kõndimine peaks tekitama põrgulikku valu.

1945. aasta 5. mail käis Wiesenthal väidetavalt Mauthausenis Ameerika tanke tervitamas. See tähendab, et tema põletikuline jalg pidi olema kolme kuuga ilma antibiootikumideta paranenud. Tundub, et jälle leidis aset ime.

Juba 20 päeva pärast laagri vabastamist kirjutas Wiesenthal USA laagriülemale, et tahab osa võtta sõjakuritegude uurimisest. Wiesenthal väidab, et on olnud 13 koonduslaagris (tegelikult mitte rohkem kui kuues) ja koostab nimekirja 91 inimesest, keda peab vastutavaks „lugematute kannatuste” eest.

Ameeriklased keeldusid, öeldes, et Wiesenthali tervis pole piisavalt hea. Hiljem lasti ta siiski natse küttima.

Wiesenthal väitis, et hakkas natse küttima ajendatuna ühe USA ohvitseri juudivastasest märkusest, mis pani ta mõistma, et liitlased ei hakka kunagi natse küttima sellisel hulgal nagu ta sooviks.

Waltersi sõnul oli Wiesenthal hinges šõumees ja leidis omale rolli maailma juhtiva natsikütina, mida mängis hästi. Kriitikutel oli võimatu öelda, et „Suur Wiesenthali šõu” polnud midagi enamat kui illusioon, mis siis, et headel eesmärkidel.