Vaatamata sellele, et Belgia on Euroopa Liidu „kodu”, on riik ise pikka aega maadelnud lõhega 6 miljoni hollandi keelt rääkiva flaami ja 4,5 miljoni prantsuse keelt rääkiva vallooni vahel. Lahkuminekust on siiski seni rääkinud vaid äärmuslased, vahendab Associated Press.

De Weveri avaldus tähendab seda, et varem poliitilisele äärealale kuulunute pöörase fantaasiana tundunud mõte muutub võimaliku tulevase peaministri suus äkki täiesti usutavaks võimaluseks.

„Me oleme teineteisele pinnuks silmas,” ütles De Wever Gentis 800-le partei ustavale toetajale. „Ja koos läheme kiiresti allamäge. Flandria ja Valloonia peavad ise oma saatuse üle otsustama.”

Nii flaamid kui valloonid on tüdinud keelealastest vaidlustest, mis on tekitanud ühe valitsuskriisi teise järel.

Belgia lagundamine on olnud majanduslikult rikka Flandria paremäärmuslaste suur unistus ning vaesema Valloonia õudusunenägu.

Flandria tööpuudus on pool Valloonia omast ja sissetulek inimese kohta põhjas on 25 protsenti suurem kui lõunas. Hollandikeelsed kurdavad, et peavad prantsuskeelsetele naabritele peale maksma.

De Weveri parteile ennustatakse valimistel 26 protsenti häältest. Tõenäoliselt saab Uus Flaami Allianss seega suurimaks parteiks parlamendis ja õiguse panna kokku koalitsioonivalitsus. Teiste Belgia peavooluerakondade toetus riigi jagamisele on aga ebatõenäoline.

Aprillis avaldatud uuringu järgi sooviks 32 protsenti flaamidest täielikku iseseisvust, 17 protsenti konföderatsiooni Vallooniaga, mis tähendab de facto iseseisvust, ning 25 protsenti suuremat otsustusõigust Belgia sees.

Belgias on kõik, alates poliitilistest parteidest kuni skaudiorganisatsioonideni olemas kahes — hollandi ja prantsuskeelses versioonis, mis viib kohati koomiliste seikadeni.