Baltimaadel ebasõbralik naaber

Suheteid Venemaa ja Baltimaade naaberriikide vahel ei saa mingil juhul südamlikeks pidada ja praegu on nende vahekord iseäranis pingeline. Seetõttu on pooltel väga raske ära leppida, kirjutab Dailynews.

10 aastat tagasi heitsid Baltimaad kinda jõudu vankuvale Nõukogude Liidu üliriigile ja võitsid. Läti ja Leedu tähistasid äsja 10 aasta möödumist veristest kokkupõrgetest Mihhail Gorbatshovi poolt iseseisvuspüüete maha surumiseks saadetud julgeolekujõududega. Tänapäeval ei sõida Riia tänavatel tanke, aga suhteid Moskva ja Baltimaade vahel võib ehk vast ainult tolerantseteks nimetada.

Kõige kärarikkam Vene-Balti nägelemine toimub praegu nafta üle. Venemaa suurim naftafirma LUKoil ähvardab katkestada tarned suurele Leedu naftatöötlemistehasele Mazheikiu Naftale. LUKoil ei ole rahul, et Leedu firma näeb temas ei midagi enamat kui toornafta tarnijat ning on lükanud tagasi Vene poole ettepanekud teha Baltimaade turul koostööd. 19. jaanuaril andis Williams Internationali kontrollitav Leedu naftakontsern vastulöögi, teatades, et lõpetab toornafta tarnete katkemise korral LUKoili Baltimaade tütarfirma varustamise naftatoodetega ja nõuab LUKoili tegevuslitsentsi tühistamist.

Kiiret lahendust on raske ette kujutada. Nafta on üks Nõukogude Liidu lagunemise järgseid keerulisemaid teemasid. Venemaa väidab, et tema käes on trumbid, kuna Baltimaad, — nii nagu enamus muid endiseid nõukogude vabariike — sõltuvad tema naftast, gaasist ja elektrist. Aga Baltimaad mõistavad, et sellised firmad nagu LUKoil sihivad Mazheiku naftatöötlemisvõimsusi ja vajavad juurdepääsu regiooni jäävabadele sadamatele.

Ja asi ei ole ainult naftas. Mazheiku tüli eskaleerimisega paralleelselt on taas päevakorras üks vastuolulisemaid küsimusi — etniliste venelaste väidetav halb kohtlemine Eestis ja Lätis. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on Vene poliitikud väitnud — mõnel juhul õigustatult — et venelased on muutunud kahes Balti riigis teise sordi kodanikeks (erinevalt naaberriikidest on Leedus väga vähe etnilisi venelasi).

Venemaa parlament alustas sellel aastal uurimist Lätis mullu novembris vahistatud diskrimineerimise vastu protestinud grupi etniliste venelaste suhtes. Parlament küsis selleks KGB mantlipärija Föderaalse Julgeolekubüroo abi ning keeldus ratifitseerimast eelnõu, millega oleks lõplikult paika pandud Venemaa ja Läti piir.

Baltimaad ei ole taganenud: 19. jaanuaril teatas Läti valitsus, et inimõigused riigis vastavad rahvusvahelistele standarditele ja Eesti vähemusküsimuste minister viitas uuringule, mis näitas, et Eesti venelased ei ole mingis osas vähemsoodsas olukorras.

Selline nägelemine on üsna tüüpiline, aga suhted said tänavu teravama tooni tänu kuulujuttudele Venemaa Läänemere enklaavi Kaliningradi kohta. Jaanuari keskel hakkasid ringlema kuulujutud, et Venemaa viis Kaliningradi tuumaraketid. Venemaa eitas kategooriliselt neid teateid, aga Baltimaade meedia haaras sellest kinni, väites, et Venemaa püüab avaldada naaberriikidele survet mitte ühineda NATO-ga. Samad on Vene meedia täis spekulatsioone teemal, et Saksamaa võib nõuda endist Preisimaa provintsi Kaliningradi tagasi vastutasuks Venemaa Nõukogude Liidu perioodist pärit võlgade kustutamise vastu.

Mis edasi? Üllataval kombel tundub, et Venemaa on valmis mängima rahusobitajat. 19. jaanuaril ütles Venemaa välisminister Igor Ivanov, ei nõustus külastama Lätit, et suhteid parandada. Aga tavaliselt rahumeelsed baltlased ei pruugi olla kuigi leplikus meeleolus. Baltlaste kõige kindlam lääneriikide liitlane Rootsi sai äsja Euroopa Liidu (EL) eesistujamaaks ning kõigi kolme riigi valitsused teevad panuse sellele, et eelolevad kolm kuud annavad neile võimaluse kinnitada kanda paljudes Euroopa-Ameerika institutsioonides. 1991. aastal alanud protsess on jõudmas lõppfaasi.