Bagdadi lahing tuleb ettearvamatu, kuid verine
Ühendriikide sõjalennukid valmistavad juba publikut ette verevalamiseks, milletaolist Ühendriikide sõdurid ei ole kogenud terve põlvkonna vältel.
“Oleme valmis maksma väga kõrget hinda, sest meie sihiks ei ole midagi muud, kui tagada selle režiimi lahkumine,” kuulutas esmaspäeval üks USA keskväejuhatuse Katari peakorteri tundmatuks jääda soovinud ametnik. “Kui see tähendab palju ohvreid, siis tuleb palju ohvreid.”
Viimaste kümnendite linnalahingutel on olnud üks iseloomulik tunnus — enesekindlad ründajad on alahinnanud oma ülesande mahtu. Linnad kärbivad ründajate tehnoloogilisi eeliseid ja soosivad kaitsjaid, kes tunnevad tänavaid. Vana aasta õhtul 1994 veeresid Vene tankid Tšetšeenia pealinna Groznõisse, juhituna komandöridest, kes olid veendunud, et suudavad 400.000 elanikuga linna kerge vaevaga “vabastada”.
Kergelt relvastatud iseseisvuslased ründasid tanke risteedel ja hävitasid granaatidega. Ühe ööga tapeti sadu Vene sõdureid.
Groznõi vallutamiseks tegid venelased selle kahe kuu jooksul kvartal kvartali haaval maatasa. Keegi ei tea, kui mitu tuhat tsiviilelanikku surma sai.
“Groznõi kaitsjad, kelle motiveeritus oli kõrge, andsid kuu aega kestnud pommitamise ja linna totaalse hävitamise järel lõpuks alla. Nad ütlesid, et ei saa enam jätkata, vaid peavad lõpetama,” ütles raamatu “Sõda, linn ja sõdur” autor erukolonel Jean-Louis Dufour. “Huvitav, kas ameeriklaste strateegia on samasugune. Pisut vähem jõhker, sest nad ei või tervet Bagdadi hävitada, aga nad võivad seda lakkamatult pommidega kimbutada, kuni (kaitsjad) on välja kurnatud.”
Lancasteri Ülikooli kaitseekspert Tim Ripley tõi võrdluse ootamatult visa vastupanuga, mida Iisraeli väed kohtasid 1982. aastal rünnakus Liibanoni pealinnale, et kärpida Palestiina Vabastusorganisatsiooni mõju. “Parim analoog on Beirut,” ütles ta Bagdadi sisenevate USA ja Briti vägede saatust ennustades.
USA ja Briti sõjaplaneerijad, kes on huvitatud maailmas vastuseisu leidnud sõjas iraaklaste poolehoiu saavutamisest, rõhutavad soovi hoiduda kõikehõlmavast linnasõjast. “Sõjaliselt oleks see teostatav, aga minu arvates oleks see poliitiline katastroof,” ütles Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi analüütik William Hopkinson.
“Kujutage ette — nälgivad lapsed, haiguste levik, ja kõik see kestaks nädalaid. See erutaks maailma ja tooks (Osama) bin Ladeni ridadesse hulgaliselt terroriste,” osutas ta ühele väljavaatele.
Aga kui Iraagi juhtkond suudaks linna kaitsta, ootaks ees pikk piiramine.
“On raske öelda, mis juhtub, kui haiglad saavad haavatuid täis ja toiduvarud hakkavad otsa saama,” sõnas Vene kaitseministeeriumi ajalehe Krasnaja Zvezda ajakirjanik Vladimir Kuzar.
Bagdadi tänavhaaval vallutamine nõuaks tohtusuuri ja linnasõjas kogenud vägesid. Ameeriklastel linnalahingute kogemusi peaaegu ei ole, viimati vallutati 1968. aastal Hue linn Vietnamis.
“Tänavavõitlus on erakordselt raske. See nõuab väga hea väljaõppega sõdureid, mida terve Ameerika armee kohta ei saa öelda,” hoiatas Dufour.
Sõjaplaneerijad on andnud mõista, et brittide operatsioon Iraagi suuruselt teise linna Basra hõivamisel on Bagdadis kasutatava taktika peaproov. Briti väed ei ole seni linna sisenenud, vaid teevad üksikuid rünnakuid Saddamile lojaalsetele vägedele.
Aga ükskord peavad nad ka linna minema.
“Pidage meeles, et nad on piiranud Basrat kaks nädalat ja see ei ole ikka veel langenud,” osutas Ripley, kes jälgib sõda USA keskväejuhatuse Katari peakorterist. “Pidagi meeles, et Bagdad on viis korda suurem linn, kus on palju rohkem režiimile lojaalseid inimesi. Arvutage ise.”
Veristest tänavalahingutest räägivad isegi optimistid.
“Bagdadi lahing tuleb lühike,” kuulutas Michael O’Hanlon Brookingsi Instituudist ajalehes New York Times. Tema lugu kandis pealkirja “Ja nüüd head uudised”.
“Koalitsioon ei sisene Bagdadi rühkides, et siis hakata seda kvartalite kaupa vallutama. Selle asemel uurivad nad järkjärgult välja, kuhu on Iraagi väed loonud oma ajutise peakorteri ja tugipunktid, ning siis hõivavad need linnavälksõja laadse öise operatsiooniga,” ennustab ta ja lisasb, et verised tänavalahingud küll tulevad, aga kuna Iraagi väejuhatus purustatakse, lagunevad ka väed laiali.
USA juhtiv Iraagi-pistrik Kenneth Pollack loodab oma raamatus “Ähvardav torm. Iraagi vallutamise juhtum”, et Bagdadi lahingut ei tulegi. Bagdadi vallutamiseks on Washingtonil valida piiramise ja rünnaku vahel “mõlemal juhul saab palju bagdadlasi surma, enne kui me Saddami kätte saame”, kirjutab ta.
