Cheney tõi hoogu ja vastuolusid
Cheney (59) on õukondlaslikult viisakas mees, kelle hiilgehetk saabus 1991. aastal Bushi isa presidentuuri ajal, mil ta oli Ühendriikide kaitseminister ja juhtis USA sõjalist operatsiooni Iraagi okupatsioonivägede väljatõrjumiseks Kuveidist.
Cheney oli üks peamisi poliitikuid, kes õhutas Bushi administratsiooni Saddam Husseini režiimi suhtes kompromissitut seisukohta võtma. Seetõttu näis äärmiselt sobiv, et täpselt kümme aastat pärast Kuveidi okupatsiooni algust võtis Cheney vastu Bush juuniori ettepaneku endaga koos kandideerida.
Äkitselt taas tähelepanu keskpunkti sattunud Cheney esimesed kampaanianädalad kulgesid üle kivide ja kändude, kuid asepresidentide debatil demokraat Joseph Liebermani vastu ilmutas ta käsitletavate teemade põhjalikku tundmist ja kiiret taipu.
Kui Cheney valimine paistis algul vabariiklaste poolt üpris ohutu sammuna, siis leidsid demokraadid varsti üles mõned tema kunagised kaheldavad hääletusotsused ajast, mil ta Wyomingi saadikuna Esindajatekojas istus. Näiteks oli Cheney vastu LAV mustade liidri Nelson Mandela vabastamisele vanglast ning hääletas relvade omamise õigust piiravate meetmete ning keskkonnakaitse- ja haridusalaste ettevõtmiste finantseerimise vastu.
Cheney kaitses end oma tavalisel leebel viisil, väites, et püüdis piirata valitsuse kulutusi ja vähendada eelarvedefitsiiti. Tema väitel avaldas ta vastupanu ka resolutsioonidele, mis pandi hääletusele ilma debatti võimaldamata.
Sellest probleemist pääsenud, leidis Cheney end kohe uue ees. Teda kritiseeriti nimelt 35 miljoni dollarilise pensionipaketi vastuvõtmise eest maailma suurimalt naftatööstuse teenindusfirmalt Halliburton Co.
Mõnenädalase vaikuse järel teatas Cheney, et loobub kõigist aktsiaoptsioonidest, mis talle pärast asepresidendina ametisseasumist alles jäävad. See läheks talle maksma umbes 3,5 miljonit dollarit.
Kampaania kestel on Cheney korduvalt rääkinud, et oli plaaninud sügise veeta koduosariigis Wyomingis jahti pidades ja kala püüdes, selle asemel et kampaaniat pidada. Kuid ta ei suutnud ammuse peresõbra Bushi ettepanekut tagasi lükata.
Bush noorem kutsus paljude aastate kestel tema perele lojaalseks jäänud Cheney algul asepresidendi otsinguid juhtima ja leidis siis, et otsija ise ongi parim kandidaat.
Kaks aastat pärast seda, kui Cheney 1993. aastal ministritoolilt lahkus, sai ta Halliburtoni tegevjuhiks ja teenis sealt mullu ligi kaks miljonit dollarit pluss aktsiaoptsioonid.
Analüütikute sõnul kasutas Cheney firma huvides ära oma suurepäraseid siseriiklikke sidemeid ning ka kontakte Kesk-Aasias ja teistes Aasia piirkondades.
Cheney võimalusi võivad kahjustada ka tema südamerikked. Tal oli 1980. aastatel kolm südameatakki ning 1988. aastal tehti talle südame šuntimise operatsioon. Siiski pole seda küsimust kordagi üles võetud ning Cheneyl on õnnestunud avalikkust veenda, et terviseprobleemid on tal selja taga.
Richard Bruce Cheney sündis 30. jaanuaril 1941. aastal Nebraska osariigis Lincolnis ning sai Wyomingi ülikoolist poliitikateaduste magistri kraadi.
Ta on abielus Lynne Ann Cheneyga (sündinud Vincent), kes ka ise on konservatiivsetelt seisukohtadelt tegelnud kultuuriküsimustega ning juhtis varemalt rahvuslikku humanitaarteaduste fondi. Cheneydel on kaks tütart.
Cheney on Washingtonis tuntud ja lugupeetud tegelane sestsaadik, kui ta 1970. aastail lühikest aega president Gerald Fordi personaliülemana töötas. Kümme aastat oli Cheney Wyomingi ainus esindaja Kongressis, kaitstes oma muutumatult vaiksel ja leebel häälel ülikonservatiivseid vaateid ning hääletades kõigil võimalikel juhtudel abordi vastu.
Bush valis Cheney 1989. aastal kaitseministriks hädaolukorras, kui John Tower oli joomise ja muude üleastumiste pärast ministrikohalt vallandatud.
Lahesõja algul veenis Cheney isiklikult Saudi Araabia kuningat Fahdi oma kõrbealasid USA vägedele avama ning juhtis hiiglasliku sõjamasina moodustamist, mis viis Pärsia lahe piirkonda 540.000 USA sõdurit ning tankide, laevade ja lennukite armaadad. Ise hoidus ta aga tagaplaanile, lastes avalikkuse ees esineda värvikamatel kindralitel Colin Powellil ja Norman Schwarzkopfil.
Cheney vastutas ka vägede formeerimise eest 1989. aasta detsembris toimunud Panama invasiooni ajal, kus 15.000 USA sõdurit kukutasid sealse sõjaväelise liidri Manuel Noriega.
Pärast ministriametist lahkumist plaanis Cheney algul 1996. aasta presidendivalimistel kandideerida, kuid loobus siis sellest mõttest.
