„Venemaal on tõsine majanduskriis, mille on esile kutsunud lääne sanktsioonid ja aeglaselt kulgev sõda Ukrainaga. Inflatsioon, kasvav tööpuudus, korrumpeerunud ametnikud on nälgijad lõpuks metsikuks muutnud... Poliitilises elus on samuti täielik segadus; Moskva Punasel ja Maneeži väljakul seisavad telgid, ööpäevaringselt pulbitseb niinimetatud Rahvaveetše; seda ründab perioodiliselt OMON.

Selles segases olukorras, palkade maksmatajätmise ja rahvuslikul pinnal kokkupõrgete taustal korraldavad kohalikud rahulolematud Karjala Vabariigis referendumi Venemaast eraldumise ja võimaliku ühinemise kohta Karjala lääne-, Soome osaga.

Kartes tormijooksu Kremlile ja Autoveetše haarangut Rubljovkale, lendab president Putin, haarates kaasa sparringupartneri ja vaimuliku Tihhoni, ära Kasahstani.

Samal ajal kuulutavad Karjala eeskujust innustatuna läänemeelsed aktivistid Arhangelski ja Murmanski oblastites välja vastavalt Lõuna- ja Põhja-Pomorje rahvavabariigid.

Et isehakanud Pomorje rahvavabariikide territooriumil asuvad suured Vene sõjaväebaasid, kosmodroom, teised strateegilised objektid ja üsna kasulikud maavarad, on Venemaa sunnitud alustama sõda, täpsemalt terrorismivastast operatsiooni separatistide vastu.

Sõjategevus käib vahelduva eduga: Venemaa julgeolekujõududele astuvad vastu mitte ainult osa pomooridest, vaid ka suur hulk vabatahtlikke, kes on sisse tulvanud naabruses asuvast Karjalast ning ka üle Soome ja Norra piiride.

Euroopa Liidu, USA ja NATO riikide juhid eitavad kategooriliselt oma osalust ülestõusnute raskerelvastusega varustamisel, viidates „vabale turule“.“