Dokumendid näitavad, et ta sündis 1929 aastal Egiptuses, kuid poliitilistel kaalutlustel väitis ta hiljem, et on sündinud Jeruusalemmas. Mõnel pool väitis ta, et sündis Gazas.

Tema päris nimi oli Abadul-Raouf Qudwa Arafat Al-Husseini, sõbrad kutsusid teda Yasseriks, mis tähendab “lahe” või “kerge”.

Arafat alustas poliitikaga ja araabia vabadusvõitlusega juba Teise maailmasõja järel, osaledes Iisraeli-Araabia sõjas 1948. aastal. Tema isa sai selles sõjas surma ja edasise elu pühendus ta relvastatud võitlusele juutide vastu.

Aastal 1965 asutas Arafat poliitilise organisatsiooni nimega Fatah. Tema grupp võttis üle Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO) aastal 1968. Fatah’ ideoloogia välistas Palestiina alade kontrolli Araabia riikide poolt, nõudes seal oma riiki.

Pärast 1967. aasta kuuepäeva sõda, mille käigus Iisrael purustas Jordaania, Egiptuse ja Süüria sõjaväed, alustas Arafat vastupanu organiseerimist Iisraeli poolt vallutatud aladel — Läänekaldal ja Gazas.

1970. aastal üritas ta luua Palestiina riiki Jordaania territooriumil, kuid Jordaania sõjavägi surus ürituse maha ning sundis “palestiinlased” riigist lahkuma. 1970 püsis PLO maailma areenil terroritegude tõttu, millest tuntum juudi sportlaste tapmine 1972. aasta olümpiamängudel.

Edasi liikus Arafat Liibanoni. Kuni aastani 1982 tungis Iisrael Liibanoni ja hävitas sealsed PLO baasid, samal ajal sõdisid omavahel Süüria, Liibanon ja PLO. Pärast seda läks Arafat Tuneesiasse.

1987 algas ülestõus ehk esimene intifada Läänekaldal ning Gazas. Arafat hakkas propageerima omariikluse saavutamist läbirääkimiste kaudu. 1988. aastal kutsus ta palestiinlasi üles loobuma terrorismist.

1993 kirjutas ta Iisrael vasakpoolse peaministri Yitzhak Rabiniga alla Oslo rahuleppele, mis võimaldas Palestiina piiratud omavalitsust Läänekaldal ja Gazas.

Palestiinasse naasis Arafat pärast 26-aastast vaheaega 1994. aastal Oslo rahuleppe alusel ning alustas Palestiina Omavalitsuse loomist. 1996. aastal valiti ta üldvalimistel selle organisatsiooni presidendiks.

Pärast teise intifada käivitamist Arafati poolt aastal 2001 hävitas Iisrael tema helikopterid, takistades tal liikumise Läänekaldal. Veidi hiljem pargiti hoone ümber Iisraeli tankid, millega pandi Arafat sisuliselt oma peakorteris koduaresti.

Arafat on korduvalt pääsenud surmasuust, nii lahingutes Iisraeliga kui tapmiskatsetest. 1985. aastal ründasid juudid PLO peakorterit Tuneesias. 1992 kukkus ta lennuk liivatormi ajal Liibüa kõrbe, ta oli ainus ellujääja.

Aastal 1991 abiellus 62-aastane Arafat oma kristliku 28-aastase sekretäri Suhaga. Suha pöördus islamisse ning neil on üks tütar.

Hoolimata terve elu kestnud võitlusest ei suutnud Arafat tegelikult oma ülesannete kõrgusel olla. Palestiina Omavalitsust organiseeris ja juhtis ta nagu põrandaalust terroriorganisatsiooni, asetades oma käsilasi mõjusatele ametikohtadele ning kasutades avalikku raha inimeste äraostmiseks ja terroristide rahastamiseks. Ta jagas palestiinlastele, juutidele ja maailma liidritele kõlavaid lubadusi, mida ei suutnud või ei kavatsenud täita.

Palestiina omavalitsus korrumpeerus kiiresti, autonoomsetel territooriumitel ei suudetud tagada seaduslikku korda ning majandus kukkus kokku. Kõik see tõi kaasa tavaliste palestiinlaste pettumuse oma riigi ja ka Arafati suhtes.

Sellest hoolimata oli ta palestiinlaste omariikluse püüete vapiloom aastakümneid ning armastatud ja kardetud oma rahva hulgas.