Manafort tegi juba 2005. aasta juunis salajases strateegiaplaanis pakkumise, et võib mõjutada poliitikat, äritegevust ja meediakajastust USA-s, Euroopas ja endistes nõukogude vabariikides Putini valitsuse kasuks. Manafort pakkus plaanid välja Vene alumiiniumimagnaadile Deripaskale, kellega Manafort sõlmis lõpuks 2006. aastal lepingu, mille järgi ta sai kümme miljonit dollarit aastas, selgub intervjuudest mitme inimesega, kes on kursis maksetega Manafortile, ja AP valduses olevatest äriandmetest. Manafort ja Deripaska säilitasid ärisuhte vähemalt kuni 2009. aastani, teatas üks asjaga kursis olev isik AP-le.

„Meil on nüüd olemas usk, et see mudel võib Putini valitsusele suurt kasu tuua, kui seda kasutada õigel tasemel sobiva panustamisega edusse,“ kirjutas Manafort 2005. aasta memos Deripaskale. Manafort kirjutas, et see tegevus „teeb suure teene, mis võib nii sisemiselt kui ka välimiselt Putini valitsuse poliitika ümber fokuseerida“.

Manaforti plaanid seletati lahti AP omandatud dokumentides, mis sisaldavad strateegiamemorandumeid ja andmeid, mis näitasid miljonite dollarite rahvusvahelisi ülekandeid. Kui palju Manafort selle lepingu järgi tööd tegi, pole selge.

Avalduses AP-le kinnitas Manafort, et töötas Deripaska heaks erinevates riikides, kuid ütles, et tema tööd esitatakse ebaõiglaselt „sobimatu ja pahatahtlikuna“ osana laimukampaaniast.

„Ma tegin Oleg Deripaskaga koostööd ligi kümme aastat tagasi, esindades teda äri- ja isiklikes asjades riikides, kus tal oli investeeringuid,“ ütles Manafort. „Minu töö hr Deripaska heaks ei sisaldanud Venemaa poliitiliste huvide esindamist.“

Deripaskast sai üks Venemaa rikkamaid mehi Putini võimu all, kui ta ostis varasid välismaal viisil, mis arvati teenivat Kremli huve.