ANALÜÜS | Erki Loigom: Põhja-Koread võib Bideni ajal oodata uus “tule ja raevu” periood

 (78)
ANALÜÜS | Erki Loigom: Põhja-Koread võib Bideni ajal oodata uus “tule ja raevu” periood
Kim Jong-un (keskel) partei 75. aastapäeva paraadilFoto: AFP/Scanpix

Põhja-Korea valitsus ega riigimeedia pole siiani öelnud silpigi Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste teemal. Mida tähendab võimuvahetus Washingtonis protsessidele Korea poolsaarel, pärast nelja väga äkiliste pööretega aastat?

On pelgalt kokkulangevus, et Donald Trump päris Põhja-Korea nuhtluse eelkäijatelt just ajal, mil Kim Jong-uni režiim oli asunud ennaktempos katsetama tuumarelvi ning rahvuslikuks aardeks nimetatud mandritevahelisi ballistilisi rakette. Aastatel 2016 ja 2017 korraldas Põhja-Korea üle 40 raketikatsetuse, lisaks kaks tavalise tuumapommi ning üks vesinikpommi katsetus.

2017. aastal USA-s alanud “tule ja raevu” perioodil koostas Pentagon mitmeid plaane ennetavate löökide, kuid ka pikema sõjategevuse ettevalmistamiseks. 2018. aastal rahutuvina läbirääkimiste laua taha naasnud Põhja-Korea sai Donald Trumpilt esimest korda üliriigi tunnustuse ja sellega kaasneva tõsiseltvõetavuse. Kuigi 2019. aasta veebruaris Hanois jätkunud kõneluste äpardumine tõi osapooled pauguga tagasi reaalsusse, tuleb tunnistada, et Trumpi ning Kimi erisuhe jäi püsima. Jalgu hoiti varba jagu ukse vahel peale Hanoidki. Pyongyang eelistas ning ootas Trumpi tagasivalimist.

Seotud lood:

Postkaart Pyongyangist

Korea Töölispartei jaanuarikuise 8. kongressi eelinfo järgi pühendatakse järgmine viisaastak ennekõike inimeste heaolu edendamisele, kuid harjumuspäraselt peab Pyongyang enda olemasolu meenutama ka Valge Maja uuele peremehele. 10. oktoobril tähistati partei 75. aastapäeva massiivse sõjaväeparaadiga, kus näidati uusi relvagruppe, sealhulgas seni tundmatut uusarendust mandritevahelisest raketist Hwasong-16 ja allveelaevadelt tulistamiseks mõeldud Pukguksong keskmaarakette. Vaatepilti võib võtta kui mõlemale kandidaadile läkitatud “postkaarti.”

Kontinentidevaheline rakett oktoobris toimunud paraadil Foto: EPA/Scanpix


Eeldatavasti kulutab Biden oma ametiajal Korea küsimustele Trumpist vähem ajaressurssi, kuid ka tema peab tõenäoliselt relvakatsetuste jätkumisega arvestama. Tõenäoline on “Tule ja raevu” versioon 2.0. Põhja-Korea probleem ei lahene “strateegilise kannatusega”, mida proovis rakendada Barack Obama. Tollane asepresident Biden teab seda hästi. Siinkirjutaja arvates tuleks probleemiga kaasamõtlemisel igal juhul arvestada järgmist.

* Põhja-Korea ei loobu tuuma- ja raketiprogrammist.
* Pole teada Põhja-Korea massihävitusrelvastuse ulatus. See teadmatus võimaldab Pyongyangil teha osalisi järeleandmisi, üritades saavutada sanktsioonide osalist leevendamist, kaotamata samal ajal märkimisväärselt julgeolekugarantiis.
* Hiina poliitiline mõju ja roll pigem kasvab. Seda nii globaalselt kui ka eriti Korea poolsaare pingeleevenduses.

Valimiskampaania ajal Kim Jong-uni pätiks (“thug”) nimetanud Joe Biden naaseb edaspidi tõenäoliselt klassikalisema lähenemise ehk läbirääkimiste juurde. Protsessi tuleb alustada sisuliselt stardipakkudelt, kuna Hanoi tippkohtumise luhtumise järel pole Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea vahel toimunud ühtegi sisulist kohtumist. Joe Biden, kes süüdistas Donald Trumpi “päti legaliseerimises”, on vaevalt nõus Trumpi kahepoolsete tippkohtumist show’d jätkama. Selle asemel üritab ta viia suhtluse töögruppide tasemele, kasutades Obama administratsiooni staažikate nõunike abi.


Ka Pyongyang on viimase kahe aasta jooksul korduvalt vahetanud Ühendriikidega seotud poliitikat kujundavate ametite isikkoosseisu, kuid nüüd ollakse harjunud suhtlema kõrgeimal tasemel. Järgmiseks neljaks aastaks see võimalus kaob, mis sunnib Kim Jong-uni harjumuspärasesse poliitilisse isolatsiooni. Sellega kaob Kim Jong-uni jaoks vajadus püsida Pyongyangi või Singapuri lõppdokumendis sätestatud eesmärkide juures ehk maakeeles – kaob põhjus USA-lt loodetud järeleandmiste nimel liigselt pingutada.

Siinkohal on paslik meenutada veel ühte Põhja-Koreaga seotud desarmeerimiskõneluste paratamatust. Edukaks saab lugeda läbirääkimisi, mis saavutab relvaprogrammide katsetuste võimalikult pikaajalise pausil püsimise. Paradoksaalne, kuid Trumpi lähenemine aitas seda eesmärki täita paremini kui Joe Bideni eeldatavalt valitav strateegia. Loodetavasti saab Bideni administratsioonis Põhja-Korea küsimustes olema suurem roll pigem poliitikate loojatel kui poliitikutel.

Vorst vorsti vastu, aga kõht jääb ikka tühjaks

Sanktsioonid või pigem nende potentsiaalset tõhusust tõendav koroonaaegne suletus avaldab Põhja-Korea majandusele tuntavat survet. Seega võib riik olla nõus relvastuse osalise loovutamisega, kuni see ei vähenda otseselt julgeolekugarantiisid.

Kuna teistel osapooltel puudub usaldusväärne info Põhja-Korea relvaarsenali suurusest, ulatusest ning isegi paiknemisest, on Pyongyangil võimalik katsetada taas näiteks Yongbyoni tuumakeskuse sulgemise lubadust. 1960.-tel rajatud keskus on tegelikult amortiseerunud ning Hanois keeldus Trump seda pakkumist alla neelamast. Samuti on Põhja-Korea asunud ehitama teadmata eesmärgiga, kuid kosmosest nähtavaid militaarrajatisi, mille sulgemine või piiratud ulatuses inspekteerimine võiks olla lähiaastatel kauplemisobjekt.

Pyongyangil on võimalik ka küsida leevendusi relvakatsetuste vähendamise või peatamise eest. Võib olla üsna kindel, et 10. oktoobri paraadil nähtu vajab lähikuudel ja -aastatel ka reaalset katsetamist.


Päikesepaiste päästmine

Kahe Korea suhetes võib oodata ja loota mõningast intensiivsuse kasvu. Põhja-Korea on lõunanaabri algatusi ligi aastapäevad tuima vaikusega eiranud. President Moon Jae-in, kel jäänud olla ametis viimased poolteist aastat, üritab päästa “Päikesepaiste poliitikaks 2.0” ristitud pehmema lähenemise ebaõnnestumist. Bideni nullist alustav ning Pyongyangi peremeest pätina käsitlev administratsioon Moonile selles osas kindlasti kasuks ei tule.

Samas võib nii mõnigi Souli pakutud algatus edusamme saavutada. Osaliste järeleandmiste ja leevenduste käigus võiks olla realistlik näiteks turismialane või meditsiinile (Covid-19, seagripp, tuberkuloos) keskenduv koostöö kahe Korea vahel. Samuti on Lõuna-Korea ühiskonnas surve Kaesongi tööstuspargi taasavamiseks, kuid seda lähikuudel loota oleks ülearu optimistlik.

Kindlasti on Moon Jae-in rahul USA kui eksistentsiaalse tähtsusega liitlase uue juhtkonna julgeolekupoliitikaga Korea poolsaarel. Praegused kõnelused kaitsekulutuste jagamise teemadel on kestnud ligi kaks aastat, kuid edasiliikumist sisuliselt pole. Esialgu nõudis Trump, et Lõuna-Korea suurendaks oma sõjalist panust viiele miljardile dollarile aastas, mis on praeguseks vähenenud kahe miljardi suuruseks nõudeks. Soul on aga nõus 900 miljoni dollariga, mis kasvaks 5%-7% aastas. Bideni administratsioon tõenäoliselt naaseb reaalsustaju juurde ning oskab hinnata Lõuna-Korea massiivseid ja miljarditesse ulatuvaid relvaoste õhuväe ja laevastiku uuendamisel.

Kindlasti naaseb USA retoorikasse Põhja-Korea inimõigustega seotud sõnavara, mis omakorda tekitab Pyongyangis allergilisi reaktsioone. Ametisse määratakse taas Põhja-Korea inimõigustega tegelev eriesindaja. See ametikoht oli täitmata kogu Donald Trumpi valitsusaja jooksul.

Kim ja Xi 2019. aastal Pyongyangis Foto: AFP/Scanpix


Hiina jõuline naasmine

Kõlab klišeena, kuid endiselt peitub Korea küsimuse võti Pekingis ning sinna see jääbki. Joe Biden proovib kindlasti uurida, milline on Pekingi valmisolek Põhja-Korea küsimust arutada. Erilist innukust Hiina ilmselt üles ei näita, pigem vastupidi. Hiina ja Põhja-Korea omavaheline suhe on kiiresti paranenud. Liidrid vahetavad südamlikke kirju ning Kim Jong-un kummardab Hiina osalusega seotud sõjamemoriaalide ees. Hiina roll Põhja-Koreas üksnes kasvab.

Hiina on hakanud esimest korda ajaloos kasutama propagandas Korea sõja argumenti. Sõda, milles enese osalustki aastakümneid eitati, hakkab nüüd saama malakaks USA-ga peetavas kaubandussõjas, geopoliitikas ning Lõuna-Koreaga ajaloo tõlgendamise üle käivas suhtluses. Hiina rolli imperialismivastases võitluses on viimastel kuudel rõhutanud Korea sõjale pühendatud muuseumide ja memoriaalide uuendamised.

23. oktoobril pidas president Xi Jinping pika ja ähvardava kõne “Hiina vabatahtlike” Koreasse sisenemise 70. aastapäeva mälestusüritusel. Xi viitas, et Hiinat ähvardava jõu tasalülitamiseks võidakse tulevikus kasutada jõulist ja ennetavat lööki. Oktoobris puhkes Hiinas skandaal pärast Lõuna-Korea popansambli BTS sõjateemalisi kommentaare. See kõik näitab teema tundlikkust.