Albright: Venemaa on ületanud punase joone

 (141)
Albright: Venemaa on ületanud punase joone
AFP/Scanpix

Endine Ameerika Ühendriikide riigisekretär Madeleine Albright ütleb ajakirjale Der Spiegel antud intervjuus, et lääs peab tegema koostööd ja otsima võimalusi Venemaa rahvusvaheliseks isoleerimiseks.

Proua sekretär, Venemaa väed on endiselt Gruusias. Moskva on tunnustanud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust ning lubanud neile vajaduse korral sõjalist abi. Kas me oleme uue külma sõja alguses?

Me ei saa olla uue külma sõja alguses. See oleks suur samm tagasi. Teisest küljest ei saa me endale lubada selles keerulises olukorras kõrvaltvaatajaks jäämist. Sissetungiga suveräänsesse riiki on venelased ületanud punase joone. Murettekitav on see, et Venemaa käitub nagu Vene impeerium 19. sajandil ja see on 21. sajandil vastuvõetamatu.

Kellele te oma sõnumi edastaksite? Venemaa peaministrile Vladimir Putinile või presidendile Dmitri Medvedevile?

Putin, ükskõik kuidas ta end ka ei nimeta, on võimul. Nüüdseks on selge, et tema määrab asjade käiku ja on loonud Venemaa, mis mitmes mõttes ei sobi 21. sajandisse. Me tahame, et meil oleksid koostööle orienteeritud suhted, aga venelased teevad selle praegu väga raskeks.

Kas lääne reaktsioon oleks olnud teistsugune, kui Gruusia oleks juba olnud NATO liige?

See on hüpoteetiline küsimus, sest NATO tippkohtumisel aprillis Bukarestis otsustati, et ta ei ole seda. Kuid praeguseks on selge, et NATO liikmelisuse tegevusplaaniga on vaja Gruusia puhul edasi minna. Me ei saa enesele lubada kõhkluse väljanäitamist selles küsimuses.

NATO laienemine oli üks president Bill Clintoni administratsiooni edulugusid, mille eest olite ka teie riigisekretärina osaliselt vastutav. Tagasivaadates, oli see viga? Kas see ehk provotseeris Venemaad Gruusiasse sisse tungima?

Ma olen endiselt väga uhke fakti üle, et me laiendasime NATO-t. Euroopa kaheks jagunemine oli Teise maailmasõja tulemusena juhtunud õnnetus. Kui me alustasime NATO laiendamist — esimesed uued liikmesriigid olid Poola, Tšehhi ja Ungari — ütlesime me venelastele väga selgelt, et iseseisvad riigid ei ole ohuks nende julgeolekule. Ma rääkisin sellest president Boriss Jeltsiniga, ka president Clinton rääkis sellest Jeltsiniga. Me lõime erinevaid mehhanisme NATO ja Venemaa koostööks. Ei, ma olen täiesti kindel: NATO-s ei ole mitte midagi, mida võiks vaadelda ohuna Venemaale.

Kas see kehtib ka president George Bushi administratsiooni plaanide kohta paigutada raketitõrjesüsteemid Poola ja Tšehhisse?

Raketitõrjetehnoloogia ei ole järele proovitud — ei ole selge, kas see ka tegelikkuses töötab. Mina isiklikult usun, et raketitõrjesüsteem ei ole veel kasutamiskõlbulik.

Niisiis, uus USA administratsioon peaks raketikilbiprojekti lõpetama?

Venemaa tegevus Gruusias on kogu selle debati märksa keerulisemaks muutnud. Aga ma arvan, et tegelikud probleemid USA-Venemaa suhetes ei ole kuidagi seotud raketikilbiplaanidega. See kõik algas siis, kui Putin hakkas tegema naeruväärseid asju — võrdlema USA-d Kolmanda Riigiga või ähvardama oma naabreid, kes kavatsesid NATO ja muude lääne institutsioonidega liituda. Sellele pidime me vastama.

Ükskõik milline USA administratsioon saab päranduseks keerulised suhted Venemaaga. Teie toetate Barack Obamat. Kuidas erineks tema reaktsioon presidendina John McCaini omast?

Gruusia küsimuses on McCain olnud väga sõjakas ja tema väljaütlemised on kõlanud külma sõja aegsetena. Obama on olukorra tõsidusest aru saanud ja teinud väga tugeva avalduse, kui Gruusia osade iseseisvust tunnustati. Ta kutsus üles tegutsema ÜRO raames. Ma arvan, et tal on õigus: kui Putin ei muuda oma käitumist, peame me otsima võimalusi Venemaa rahvusvaheliseks isoleerimiseks.