Aktiivse eutanaasia lubatavus üle maailma: enamasti eeldatakse surma vältimatust ja talumatuid kannatusi

 (63)
Aktiivse eutanaasia lubatavus üle maailma: enamasti eeldatakse surma vältimatust ja talumatuid kannatusi
Foto: Stefan Wermuth, Reuters

Passiivne eutanaasia („juhtme seinast välja tõmbamine”) on teatud tingimustel lubatud paljudes riikides. Aktiivne eutanaasia on aga lubatud või de facto lubatud vaid mõnedes riikides ning seda piiravad teatud tingimused ja arstide ja teiste spetsialistide nõusolek.

Passiivne eutanaasia tähendab inimese elu jätkumiseks vajaliku ravi katkestamist. Aktiivne eutanaasia tähendab surmavate ainete või tegevuse (surmava süsti tegemine) kasutamist ning on vastuolulisem.

Eelmise aasta märtsi seisuga oli aktiivne eutanaasia inimestele lubatud Hollandis, Belgias, Colombias, Luksemburgis ja Kanadas. Abistatud enesetapp on lubatud Šveitsis, Saksamaal, Hollandis ning USA Washingtoni, Oregoni, Colorado, Hawaii, Vermonti, Montana ja California osariigis ning Columbia ringkonnas. Austraalia Victoria osariigis jõustub eutanaasiat lubav seadus selle aasta keskel.

Seotud lood:

Belgia parlament legaliseeris eutanaasia 2002. aasta 28. mail. 2010. aasta uuringu järgi surid eutanaasia tagajärjel pigem noored, mehed, vähihaiged ja suremise koht oli kodu. Pea kõikidel juhtudel teatati talumatutest füüsilistest kannatustest. Kindla surmaga mittelõppeva haigusega patsientide puhul oli eutanaasia haruldane. Pärast seaduse jõustumist on Belgias olnud umbes 1400 eutanaasiajuhtumit aastas, rekord tehti 2013. aastal, kui neid oli 1807.

2013. aasta detsembris kiitis Belgia senat heaks eutanaasia laiendamise surmavalt haigetele lastele. Tingimusteks on, et patsient peab olema otsusest teadlik ja mõistma eutanaasia tähendust. Selle peavad heaks kiitma lapse vanemad ja meditsiinimeeskond. Haigus peab olema surmav, valud peavad olema suured ilma olemasoleva leevenduseta. Psühholoog peab hindama patsiendi küpsust otsuse tegemiseks. Esimesele lapsele tehti Belgias eutanaasia 2016. aasta septembris.

2014. aasta septembris andis Belgia föderaalne eutanaasiakomisjon õiguse abistatud enesetapuks süüdi mõistetud vägistajale ja mõrvarile Frank Van Der Bleekenile, kes oli aastakümneid vangis istunud ega tahtnud enam elada. Samasuguse taotluse esitas veel üle kümne vangi. 2015. aasta jaanuaris võttis justiitsministeerium arvesse, et Van Der Bleekeni arstid olid eutanaasia vastu ja talle hakati otsima alternatiivset psühholoogilist ravi.

Kanadas on vabatahtlik aktiivne eutanaasia ehk „arsti abistatud suremine” lubatud kõigile alates 18. eluaastast, kui neil on surmav haigus, mis on jõudnud staadiumi, kus loomulik surm on põhjendatult ettenähtav. Suitsiiditurismi vältimiseks võivad Kanadas eutanaasiat kasutada vaid Kanada tervisekindlustuse omanikud. Legaliseerimine toimus 2015./2016. aastal mitmete ülemkohtu otsuste tulemusena.

Colombia põhiseaduskohus otsustas 1997. aastal, et ühtki isikut ei saa kriminaalselt vastutusele võtta surmavalt haigelt patsiendilt elu võtmise eest, kui see patsient on andnud selge loa seda teha. Surmavate haigustena nimetati näiteks vähki, aidsi ning neeru ja maksa talitluse lakkamist, kui need on surmavad ja põhjustavad äärmuslikke kannatusi. Degeneratiivsete haiguste, nagu Alzheimeri, Parkinsoni ja Lou Gehrigi tõve puhul on eutanaasia keelatud.

Saksamaa parlament võttis 2015. aasta 6. novembril vastu eelnõu, mis legaliseeris abistatud enesetapu, kui seda tehakse altruistlikel motiividel.

Jaapanis reguleerib eutanaasia küsimusi kaks kohaliku kohtu otsust 1962. aastast Nagoyas ja 1995. aastast Tokai ülikoolist. Aktiivse eutanaasia jaoks on tingimused järgmised: patsient peab kannatama talumatut füüsilist valu, surm peab olema vältimatu ja lähedal, patsient peab andma nõusoleku ning arst peab olema ammendanud kõik muud võimalused valu leevendamiseks.

Luksemburgi parlament võttis eutanaasiat lubava seaduse vastu 2009. aasta 19. märtsil. Surmavalt haigetel patsientidel on eutanaasiavõimalus pärast kahe arsti ja ekspertide kogu nõusoleku saamist.

Hollandis mõisteti 1973. aasta Postma kohtuasjas süüdi arst, kes oli kaasa aidanud oma ema surmale pärast korduvaid palveid lubada eutanaasiat. Kohus määras samas kindlaks kriteeriumid, mille puhul peab arst patsienti tema tahte vastaselt elus hoidma. Need kriteeriumid ametlikustati mitmete kohtuasjadega 1980. aastatel.

2001. aastal võeti Hollandis vastu seadus, mis legaliseeris eutanaasia, sealhulgas arsti abistatud enesetapu. Seadustati 20 aastat vana tava, mille järgi ei esitatud süüdistust arstidele, kes olid läbi viinud eutanaasia väga spetsiifilistel tingimustel. Hollandi tervishoiu-, heaolu- ja spordiministeerium väidab, et see praktika võimaldab inimestel lõpetada oma elu väärikalt, kui nad on saanud kogu võimaliku leevendava ravi. 2004. aastal töötati välja Groningeni protokoll, mis määras kindlaks kriteeriumid eutanaasia läbiviimiseks lastele ilma, et arstile süüdistus esitataks.

Šveitsis võib Šveitsi kodanikule või välismaalasele välja kirjutada surmava aine, kusjuures patsient võtab aktiivse rolli aine manustamisel. Šveitsi 1942. aastal kehtima hakanud karistusseadustiku paragrahv 115 loeb enesetapule kaasaaitamise kuriteoks siis ja ainult siis, kui motiiv on omakasupüüdlik.