Sündmused arenesid järgnevalt.

23. juuni

Jalgpallimeeskond kaob pärast treeningut Tham Luang Nang Noni koopasse sisenemist. Tugev vihm, mis ujutab põhilised käigud üle, jätab lõksu 12 poissi ja nende treeneri. Vanemad, kes ootavad oma lapsi koju, teavitavad võime nende kadumisest, kes leiavad omakorda poiste isiklikke asju koopa sissepääsu lähedalt.

24. juuni

Võimud leiavad koopa sissepääsu juurest jalajälgi, mis kuuluvad kadunud poistele, jõudes järeldusele, et nad varjusid koopasse tõusvate tulvavete eest. Vanemad ja lähedased kogunevad koopa juurde palvetama.

25. juuni

Tai mereväe sukeldujad sisenevad koopasse poisse otsima. Jätkuvad tugevad vihmahood. Arvatakse, et poisid on läinud sügavamale koopasse, leides sealt õhutasku.

26. juuni

Teist päeva tegutsevad sukeldujad jõuavad mitme kilomeetri sügavusel koopas teeristini, kuid on sunnitud keerama tagasi möllavate tulvavete pärast, mis ummistavad kitsast lõhet Pattaya ranna lähedal.

27. juuni

USA kolmekümnepealine militaarpersonal Vaikse ookeani staabist saabub sündmuspaika koos päästmis- ja ellujäämisekspertidega. Ühendkuningriigist saabub oma sukeldumisekspertide grupp, kes sisenevad koopasse, aga tulevad suurte üleujutuste tõttu kähku tagasi.

28. juuni

Veealune päästmisoperatsioon peatatakse ajutiselt seoses kiirestiliikuvate üleujutustega koopa sisemuses. Veetase ei paista looduslikult langevat. Veepumbad pannakse tööle, et tõusvat ja sopast veetaset natukenegi alandada.

29. juuni

Tai hunta juht Prayut Chan-O-Cha külastab sündmuspaika ja korraldab meditatsiooni, viskab nalja ja teeb poiste lähedastele süüa, paludes neil mitte alla anda.

30. juuni

Ilmaolude paranemine võimaldab sukeldujatel jõuda üha sügavamale koopa sisemusse, aga endiselt mitte väga lähedale kohale, kus poisse arvatakse olevat.

Mäeküljes oleva šahti kaudu visatakse alla toidupakke, lootuses, et need jõuavad poiste ja treenerini. Alla visatakse 20 pakki, mis sisaldavad vett, toitu, ravimeid, tõrvikuid ja sõnumit kadunutele. Kui toidukast leitakse, palutakse see vooluga koopast välja lasta, lisades juurde märkme oma asukohaga.

1. juuli

Sukeldujad jätavad mudases vees otsinguid. Jätkuv vihm ujutab endiselt koopaid üle, takistades päästjatel sügavamale koopasse pääsemist. Kui vihm järele annab, suudab Tai mereväe eriüksus läbi vee edasi liikuda. Lootus leida poisid elusana püsib endiselt.

2. juuli

Juubeldavad päästjad kinnitavad, et leidsid poisid ja nende treeneri elusate, kuid väga nõrkadena. Kuberner Narongsak Osottanakorn ütleb, et nad on väljaspool ohtu, aga operatsioon pole veel läbi, sest nad tuleb veel üleujutatud koopast välja saada.

3. juuli

Hädavajalikud toiduained ja meditsiinivahendid jõuavad poisteni. Võimud valmistuvad võimaluseks, et poistel tuleb veel mõnda aega koopas veeta.

4. juuli

Juba 12. päeva koopas lõksus olevatele Tai poistele antakse ujumise ja sukeldumise kiirkursusi, et valmistada neid ette võimalikuks päästmiseks. Teadaolevalt on sukeldujatel kulub koopasuust umbes nelja kilomeetri kaugusel asuvate poisteni jõudmiseks kuus tundi.

6. juuli

Hukkub 38-aastane Saman Kunan, endine mereväelane, kes abistas päästjaid vabatahtlikuna. Ta paigutas veega täidetud koobastesse poisteni viivale ca 3,2 kilomeetri pikkusele marsruudile hapnikupaake – praegune meetod vangidele lisaõhu saatmiseks -, aga jäi tagasiteel lõpuks ise ilma vajaliku hapnikuta. Ta kaotas teadvuse ja ei ärganudki enam, kuigi sukeldumiskaaslane püüdis teda elustada.

Tai mereväe komandör hoiatab, et hapnikutase koopas langeb ja aeg poiste päästmiseks võib hakata otsa lõppema.

7. juuli

Ametlik päästeoperatsiooni juht tõdeb, et 12 poissi ei ole veel valmis keerukaks koopast väljasukeldumiseks. Mussoonvihmad jõuavad piirkonda, tuues endaga veetaseme tõusu.

8. juuli

Algab päästeoperatsioon. Valikutest poiste väljatoomiseks otsustatakse käiku lasta kõige riskantsem: sukeldumine, sest kitsaste, pimedate ja vett täis käikude läbimine kestab tunde. 11-12-aastastest lastest paljud ei oska ujuda ja neil puudub ka igasugune sukeldumise kogemus.