89aastasena suri Briti spioonikirjanik John le Carré
Sündinud 19. oktoobril 1931, jäi ta viieaastasena ilma perekonna juurest lahkunud emast, nad kohtusid alles aastakümneid hiljem.
Le Carré isa Ronnie oli pidevalt võlgades, mõeldes korduvalt välja kiire rikastumise plaane, mis ei olnud aga alati seaduslikud. Korra istus ta isa kindlustuspettuse pärast ka vangis, mis tekitas pojaski huvi saladuste ja vandenõude vastu ning mõjutas tema kirjanikukarjääri. Mitu le Carré tegelast on isa Ronniest tugevasti inspireeritud.
Le Carré haridustee oli katkendlik: ta käis internaatkoolis, mille direktor nõudis karmi distsipliini, ent see ei sobinud hilisemale kirjanikule ja ta langes koolist välja. Pärast õppis ta ülikoolis keeli ning asus tööle Briti välisteenistusse.
Ta jõudis töötada Suurbritannia saatkonnas Saksamaa toonases pealinnas Bonnis ja konsulaadis Hamburgis, liitudes diplomaaditöö ajal Briti luureteenistusega MI6.
Oma esimese spiooniromaani kirjutas ta 1961, kui oli veel luureteenistuse liige. Le Carré töö luureteenistuses lõpetas inglasest topeltagent, kes paljastas tema ja veel kümneid agente Vene KGB-le.
2008. aastal iseendaga avaldatud intervjuus väljaandes Waterstone’s Magazine meenutas ta kirjanikukarjääri algust 1960ndate alguses Hamburgis nii: "Mind oli saadetud sinna üpriski kiirustades Briti saatkonnast Bonnis pärast seda, kui mind oli paljastatud romaani "Spioon, kes pääses külma käest" autorina. Mu tööandjatel ei olnud raamatu vastu midagi, aga nad ei olnud oodanud furoori, mis tekkis siis, kui selgus, et mina olin selle kirjutanud. Hamburg näis sobiva kohana, kuhu mind rambivalgusest päästmiseks saata".
Nii istuski le Carré Hamburgis ja kaalus, kas jätkata diplomaatilises teenistuses või hakata elukutseliseks kirjanikuks. "Kui ma kirjutamise kasuks otsustasin, oli mu lahkumine Hamburgist peaaegu vargne. Ma ei mäleta mingeid hüvastijätte. Mul oli tunne, nagu oleksin ma alustanud linnaga armulugu, kuid lipsanud siis aadressi jätmata öösel minema," kirjeldas ta hiljem meenutustes, mille eesti keelde Postimehe jaoks tõlkis 2008. aastal kirjastaja Krista Kaer.
Nõukogude Liit vaenas teda aastaid, ent 1987 sai le Carré loa veeta seal kaks nädalat Nõukogude kirjanike liidu külalisena. Väidetavalt oli tollase N Liidu juhi abikaasa Raissa Gorbatšov le Carré suur fänn, kirjutati värskes BBC järelhüüdes. Moskvas viibimist ja materjali kogumist tähistas 1989. aastal ilmunud romaan "Vene maja".
Mitmed le Carré romaanid on tegelenud maailma eri piirkondade probleemidega. Muuhulgas on ta sõna võtnud poliitika osas, nii avaldas le Carré jaanuaris 2003 väljaandes The Times essee pealkirjaga "Ühendriigid on hulluks läinud", milles protesteeris Iraagi sõja vastu.
"Kuidas Bushil ja tema huntal õnnestus Ameerika viha bin Ladeni pealt Saddam Husseini peale juhtida, on üks suur avalike suhete ajaloo trikke", kirjutas ta toona.
John le Carré oli kaks korda abielus ning nelja poja isa.
Eesti keeles ilmus temal esimesena "Väikeses Saksa linnas" (Eesti Raamat 1973, sarjas Mirabilia), millele alles 1991 järgnes "Spioon, kes pääses külma käest" (Kupar 1991). Hiljem on ilmunud veel "Vene maja", "Eliitmõrv", "Meie mäng", "Väike trummitüdruk", "Smiley meeskond", "Ustav aednik", "Jäägitu sõprus", "Misjonilaul", "Meie moodi reetur", Spioonide pärand" jt.
