5 aastat Pariisi terrorirünnakutest: grupp džihadiste muutis lõbusa reedeõhtu õuduste ööks

 (16)
5 aastat Pariisi terrorirünnakutest: grupp džihadiste muutis lõbusa reedeõhtu õuduste ööks
Foto: EREZ LICHTFELD/SIPA

Neli pariislast meenutas telekanalile France 24 viie aasta tagust reedeõhtut, mis muutus õuduste ööks, kui grupp džihadiste korraldas Prantsusmaa pealinnas rea rünnakuid, milles hukkus kokku 130 inimest.

2015. aasta 13. novembri õhtu algas nagu tavaline reede õhtu: Jean-Christophe läks linna kohtama, Kavita tähistas oma meessõbra 43. sünnipäeva ja Sam ja suundus kontserdile.

33-aastane Jean-Christophe Nabères sõi kella 21.20 ajal koos kaaslasega Pariisi kesklinna restoranis õhtust, kui hakkas telefoni saama pommuudise teateid plahvatuse kohta Prantsusmaa rahvusstaadionil Srade de France’il. Ta oli uudisest šokeeritud.

„Aga siis hakkasin ma saama veel teateid ja ka SMS-e sõpradelt, kes rääkisid tulistamistest mitmes erinevas piirkonnas linnas,” meenutab Nabères.

Koordineeritud džihadistlikud rünnakud algasid sellega, kui kolm enesetaputerroristid õhkisid oma pommivestid Stade de France’il Pariisi Seine-Saint-Denis’ eeslinnas. Seal toimus parajasti jalgpalli sõprusmäng Prantsusmaa ja Saksamaa vahel ja pealtvaatajaid oli kogunenud vähemalt 80 000, sealhulgas Prantsusmaa tollane president François Hollande. Rünnakus hukkus kolm enesetaputerroristi ja üks kõrvaline isik.

Seejärel avasid relvastatud mehed tule mitmes baaris ja restoranis – baaris Le Carillon, restoranis Le Petit Cambodge, Café Bonne Bière’is ja itaalia restoranis Casa Nostra – mis kõik asuvad rahvarohkes Canal Saint Martini piirkonnas Pariisi 10. ja 11. linnajaos.

40-aastane Lili Rathipanya, kes elab Le Petit Cambodge’ist vaid 50 meetri kaugusel, meenutab, kuidas hakkas kuulma akna taga lõpmatut sireenide huilgamist.

„Ma mäletan, et mõtlesin, et imelik, et sireenid vaid ei jää. Olid kiirabiautod, politseiautod, kõik.” Ta logis sisse Facebooki ja leidis, et uudisvoog koosneb postitustest käimas olevate rünnakute kohta.

„Meedia tegi otseülekandeid, sõbrad postitasid hoiatusi toimuva kohta. See oli tõeliselt hirmutav.”

Facebook aktiveeris esimest korda enese väljaspool ohtu olevaks märkimise võimaluse sündmuse jaoks, mis ei olnud loodusõnnetus.

„Oli ebareaalne, et see juhtus kohe minu kodu juures,” ütles Rathipanya. Ta postitas kiiresti sõnumi, et tema uks on avatud kõigile varju otsivatele inimestele.

Rathipanya kodu lähedastel tänavatel tapeti tol õhtul 18 inimest.

Aga rünnakud ei olnud kaugeltki läbi. Tulistajad, kes olid seotud terrorirühmitusega Islamiriik, olid avanud tule ka 11. linnajao restoranis Comptoir Voltaire Café ja baaris La Belle Équipe, kus hukkus 21 inimest.

Õhtu ohvriterohkeim rünnak toimus aga pea samal ajal Bataclani kontserdihallis, mis asub samuti 11. linnajaos ja kus esines USA rokkbänd Eagles of Death Metal. Hukkus 90 ja viga sai üle 200 inimese, paljud neist raskelt. Ruumidesse tungis kolm relvastatud meest pommivöödega ja avas automaatidest tule 1500-pealise publiku pihta. Sadu ellujäänuid hoiti pantvangis, kuni politsei mitu tundi hiljem hoonesse tungis.

38-aastane Sam Davies, kes elab vaid kiviviske kaugusel Le Carillonist ja kes oli alles eelmisel õhtul Bataclanis kontserdil käinud, oli pärast kiiret klaasikest sõpradega teel koju, kui tal tuli pähe mõte lõpetada reedeõhtu, toetades sõpra, kes laulis lähedalasuvas baaris.

„Nii et selle asemel, et sel õhtul paremale keerata, mis oleks viinud mu Le Carillonist mööda, pöörasin ma vasakule,” meenutab Davies. „Nii et funk-muusika päris sõna otseses mõttes päästis mu elu.” Kuulates kontserti sai ta SMS-i sõbralt, kes kirjutas, et Le Carillonis toimus tulistamine.

„Alguses mõtlesin ma, et see oli lihtsalt narkoteema, nagu suvaline tulistamine, nii et ma ei mõelnud sellele väga. Aga siis hakkasin ma saama SMS-e teistelt sõpradelt, kes kontrollisid, kas minuga on kõik korras.”

Kõik publiku hulgas hakkasid oma telefone vaatama, räägib Davies. „Ja umbes poole peal puhkesid kõik lihtsalt nutma, kui kõigile koitis, kui tõsine asi tegelikult on.”

Davies ja kõik teised kontserdil olnud lukustati baari vähemalt kaheks tunniks, et tagada nende ohutus. Pärast ööd sõbra sohval naasis Davies järgmisel päeval oma kodupaika. „Üks pilte, mis on mulle tõesti sellest ajast meelde jäänud, oli tänavakoristaja, kes puhastasa ülekäigurada verest. See oli sügavalt rahutuks tegev.”

41-aastane Kavita Brahmbatt tähistas koos sõpradega Marais’ piirkonnas oma meessõbra Beni 43. sünnipäeva, kui võttis käekotist telefoni, et vaadata, miks üks sõber ei ole kohale ilmunud.

„Ma vaatasin telefoni ja mul oli umbes 25 vastamata kõnet,” ütleb Brahmbatt. „Siis tuli Ben ja ütles mulle: „Toimus terrorirünnak. Ära peast segi mine.”” Kui Kavita telefonilt pilgu tõstis, nägi ta, et kõrval olnud sõber oli samuti oma telefonist teada saanud, mis oli juhtunud.

„Kõik me kolm saime ühel ajal teada,” ütleb Kavita. „Siis ükshaaval oli näha, kuidas inimeste näod muutusid, kui nad teada said, mis toimub.”

Sõber, keda nad ootasid, oli saanud hoiatuse ja pöördus tagasi.

„Ta helistas mulle hiljem ja rääkis, et kohe, kui ta tänavale astus, et kodust lahkuda, surus naaber ta tagasi uksest sisse ja ütles, et tänaval on tulistatud. Ta oli täiesti peast segi.”

Brahmbatt oli koos umbes tosina teise peolisega kella kuueni hommikul luku taga. „See oli nagu ajatu mulli sees olemine.”

„Me lukustasime uksed ja tõmbasime aknakatted alla,” ütleb Brahmbatt. Tema meessõbrale öeldi mõne päeva pärast, et üks tema sõber, kes oli kadunuks jäänud, sai rünnakutes surma.

Nabères ja naine, kellega ta kohtamas oli, ei saanud sellist õhtut, nagu olid lootnud. Vaatamata kõigile uudistele telefonis otsustasid nad ikkagi õhtut jätkata.

„Me läksime Pigalle’i, et võtta viimane jook, aga baar baari järel oli suletud. Me proovisime ilmselt viit või kuut ja kui me lõpuks leidsime ühe, mis oli avatud, öeldi meile vaid viie minuti pärast, et me peame lahkuma.”

Nabères mäletab, kuidas nad jalutasid mööda tänavaid ja kuidas kõik äkki jubedaks muutus. „Tänav oli täiesti inimtühi ja siis me lihtsalt hakkasime jooksma.”