1970. aastate keskel oli Karapetjan Armeenia parim ujuja. Olles aga Nõukogude Liidu Rahvaste Spartakiaadil finaali ukse taha jäänud mõistis ta, et Nõukogude Liidu ja rahvusvahelisel tasemel võitmiseks tuleb ümber kvalifitseeruda. Nii valis ta allveeujumise, milles purustas maailmarekordeid ja võitis kuldseid autasusid. Võime kaua hinge kinni hoida ja kartmatus sügavuse ees tulid Šavaršile kasuks ka tol saatuslikul päeval.

16. septembril suundus Šavarš koos noorema venna Kamoga, kes samuti oli ujuja, 20-kilomeetrisele jooksukrossile ümber Jerevani veehoidla. Jooksu lõpuosas nägid nad, kuidas rahvast täis troll lendab tammilt alla ja pikeerib otse jäisesse vette.

Selle kohta, mis trollis juhtus, on olemas mitu versiooni: alates ametlikust – juhti tabas südamerabandus, ta vajus roolile ning mitmetonnine troll murdis jalakäijat tappes läbi piirde ja paiskus vette – kuni vandenõuteooriat meenutavani, mille esitas teiste hulgas ajakiri Men’s Health. Selle järgi palus keegi endine vang juhil peatuda otse tammil ja keeldumise peale virutas juhile millegagi.

Vähem kui minutiga läks 92 inimest põhja ja nad osutusid kümne meetri sügavusel raudses lõksus olevaiks. Vennad Karapetjanid ei kõhelnud sekunditki, võtsid kaldalt ühe paadi ja jõudsid kiiresti sündmuskohale. Vanem sukeldus kõrvetavalt külma pimedusse, noorem jäi paati ja hakkas päästetuid ootama.

Kümne meetri sügavusel nullnähtavusega lõi Šavarš jalgadega katki trolli tagumise akna ja hakkas reisijaid ükshaaval välja tirima. Mõni oli teadvusel, mõni mitte. Lõpuks jõudis kaldale 46 reisijat 92-st. Ellu jäi vaid 20.

Päästeoperatsiooni lõpp nägi välja selline: Šavarš haarab inimkehast, tõukab end trolli katuselt lahti, Kamo sukeldub talle vastu ning meetri-pooleteise sügavusel haarab päästetava ja viib ta pinnale. Šavarš ujub pinnale hingab ja sukeldub uuesti. Nähtavus on null. 20 minuti pärast said elusad inimesed trollis otsa.

Intervjuus ajalehele Sovetski Sport meenutas Karapetjan, kuidas ühe sukeldumisega ei toonud ta välja mitte inimkeha, vaid trolli istme. See jäi teda öösiti kummitama, sest maksis tõenäoliselt kellelegi elu.

Napilt oleks päästeoperatsioon elu maksnud ka Karapetjanile endale. Ta vigastas ennast tõsiselt katki löödud akna kildudega ja jäi raskesse kopsupõletikku. Poolteist kuud veetis ta haiglas, palavik oli 40 kraadi ümber ning kopsud ei lasknud enam mitte ainult ujuda, vaid ka normaalselt hingata. Šavarš püüdis sporti naasta ja püstitas 1977. aastal isegi veel ühe maailmarekordi akvalangiga ujumises, aga tervis oli kahjustada saanud ja varsti pidi ta ujumise lõpetama.

Oma kangelasteo eest sai Karapetjan medali vapruse eest ja Nõukogude Liidu kodanikest esimesena ausa mängu autasu, mida annab välja UNESCO sportlastele, kes näitavad spordis üles erilist õilsust. Pärast Armeenia iseseisvumist sai Karapetjan Armeenia kangelaseks. Praegu elab ta Moskvas.

„Maailmas ei ole kartmatut inimest,” ütles Karapetjan hiljem. „Kartmatus ilmneb professionaalsusena, kartmatuseni viib kogemus. Ja ikkagi ma kartsin, kui sinna ujusin ja esimest korda sukeldusin.”