„Oli kord väike blokkidesse mitte kuuluv riik, mille territooriumi selle naaber ette hoiatamata ründas. Või siis õigupoolest oli ta küll hoiatanud, ähvardades erinevate asjade pärast, aga kes oleks uskunud, et tänapäeva Euroopas hakatakse vägivaldselt piire nihutama.

Äkki distantseerisid väikeriigi mõttekaaslasteks peetud riigid end temast ja hakkasid rääkima, kuidas ründajat ei peaks liialt isoleerima ega karistama. Eriti seetõttu, et väliskaubandusvood ohtu ei satuks.

Väikeriigi kodanikud ja valitsus pidasid seda arusaamatuks: need samad riigid olid ju tihti soojalt rääkinud solidaarsusest, ühistest väärtustest, demokraatiast ja väiksemate õiguste kaitsmisest.

Kui isegi end lähimateks sõprusrahvasteks kuulutanud riigid hakkasid oma ekspordi kaitsmiseks hätta sattunud riigi raha ja kauba liikumist piirama, sai paljudel mõõt täis.

„Kas neile ei ole miski muu püha kui nende raha ja kauplemine?“ imestati valitsuses.

Kõige hullem oli teadetekohaselt silmakirjalik sõnamulin. Mõned riigid avaldasid oma sõnavõttudes sõdimise üle kahetsust ja nõudsid mõlematelt osapooltelt kiiresti rahu tegemist. Justkui oleks see rünnaku ohvriks langenud riik võinud ise olukorda mõjutada.

Kaugematest toetajatest lubas riiki sõbralikult suhtunud USA majandusabi ja laenuraha – loomulikult riskipreemiat sisaldava intressiga, of course. Lääne-Euroopa riigid kõhklesid oma otsustes ja ähvardasid ründajat jõumeetmetega, mille kohta kõik osapooled teadsid, et need on võimatud.

Väikeriik pidi ise hakkama saama. Ründaja kahmas riigist suure tüki ja rahvusvaheline üldsus kiitis juhtunu de facto heaks.

Kui ründaja veidi hiljem riikide vahel isegi reisilennuki alla tulistas, ei huvitanud see väljaspool enam kedagi.

Keegi ei tahtnud ka seda, et ründajale öeldaks midagi tagasivõtmatult koledat, sest selle teadaolevalt tujukal ainuvalitsejal oli pikk mälu.“

Taloussanomat kirjutab, et ülalkirjeldatud väikeriik ei ole Ukraina, vaid Soome 75 aastat tagasi. Ka siis arutasid lääneriigid, kuidas Venemaa rahule sundida. Ja rünnaku alla sattunud Soome ootas hädas olles kõikvõimalikku toetust.

Kuidas oleksid Talvesõjas võidelnud soomlased vastu võtnud tänase keskerakondlase Mauri Pekkarineni avalduse, kui lausetes riiginimi ära vahetada?

„Venemaa tegevust (Ukrainas/Soomes) ei saa pidada aktsepteeritavaks ... aga vastutajad peavad tegema kõik, et sanktsioonide mõju meie oma riigi majandusele minimeeritaks.“

Soome endise peaministri Matti Vanhaneni sõnu võib pidada hirmuks:

„On vaid aja küsimus, millal ja kuidas Venemaa vastab, ja siis oleme suur kaotaja.“

Põlissoomlaste majanduskomisjoni liikme Kaj Turuneni sõnavõttu võib vähemalt pidada selgroogu omavaks:

„Me ei saa endale lihtsalt lubada nendega kaasa minemist.“

Sotsiaaldemokraat Mikko Elo leiab, et süüdi on rünnaku ohver:

„On selge, et Venemaa pole sugugi kriisi algamise eest vastutav.“

Soome parlamenti pürgiv sotsiaaldemokraat Pirkko Turpeinen-Saari leiab, et Venemaa teeb oma rünnakutega maailmast parema paiga ja kaitseb meid USA rahavõimu eest:

„Venemaa ehitab teistsugust ühiskonda, kus inimese väärtus võidab raha väärtuse.“

Taloussanomat kirjutab, et nende kommentaaride järel on kerge mõista, miks Soome sai 1939-40 lääneriikidelt praktiliselt vaid kaastunnet. Soomlased ise käituvad täpselt samamoodi, vahtides realistlikult vaid oma majanduslikku naba.