Tõnu Tender: välistudengitele tuleb õpetada eesti keelt ja kultuuri

 (37)
Täna lööb kommentaariumis kaasa keeleteadlane Tõnu Tender!
Tõnu Tender: välistudengitele tuleb õpetada eesti keelt ja kultuuri
Tõnu TenderErakogu

Tänase päeva jooksul kommenteerib Delfi kommentaariumis arvamuslugusid keeleteadlane Tõnu Tender. Taavi Minnik uuris miks on nii, et eesti keele rääkijate arv kasvab, kuid sellele vaatamata on järjest enam ka neid, kes muretsevad eesti keele püsima jäämise pärast.

Tender räägib, et need, kes eesti keele pärast muret väljendavad näevad ideaalina eelkõige 1930ndate Eestit, kus kanti rahvarõivaid, eestistati nimesid ja õpiti ülikoolis eesti keeles.

Erinevad arvamusliidrid ja eesti haritlased avaldavad arvamust, et eesti keel on ohus. Kui aga vaatame statistikat, siis näiteks võrreldes 1989. aastaga on eesti keele rääkijate arv ja osakaal Eestis oluliselt kasvanud, vaatamata sellele, et eestlaste endi arv on vähenenud. Kas eesti keel on ohus või mitte?

Muretsemine on soome-ugrilastele ja eestlastele omane olnud. Ka Rein Taagepera on juhtinud tähelepanu sellele, et eestlased räägivad isegi laste muretsemisest, kuigi lapsed ei tule murest, vaid armastusest. Kuid muretsemine on iidsetest aegadest pärit hoiak ja uskumus, sest kardetakse ära sõnuda mingit asja. Muretsemine on kuulunud maailmapildi arusaamise juurde.

Kas see tähendab seda, et eestlane on pessimist?

Ei, see pole päris üks ja sama. Kardetakse öelda, et kõik on väga hästi, sest see sõnuks asja ära. Näiteks, eesti keeles puudub otsene nimetus karu jaoks ja „karu” ise tähendab hoopis midagi karvast. Arvati, et mitte asja ära sõnuda ja jahti rikkuda, tuli asju nimetada mitte õigete nimedega. See on üks põhjus ja see on meie keelekultuuris ning eluhoiakutes sees.
Keelel süsteemina läheb eesti keelel hästi. Eesti keel on arenenud kultuurkeel ja meil pole põhjust eesti keele pärast kurvastada või pessimistlikud olla.

Seotud lood:

Lisaks sellele, et eesti keel on riigikeel, on eesti keel ka erinevate rahvusvaheliste institutsioonide, näiteks Euroopa Liidu, ametlik keel. Midagi sellist pole ju meie ajaloo jooksul kunagi varem olnud.

Oma staatuse poolest on eesti keel väga tugev. Teine asi on see, et erinevatel ajaperioodil on arusaamad olnud väga erinevad. Näiteks esimesel iseseisvusajal 1918-1940, kui eesti keel alles sai kõrgema staatuse. Toona olid inimeste arusaamad ja keelehoiakud teised. Eesti ühiskond ja rahvastiku koosseis oli teine ning kogu üldsus rajas eestikeelset maailma. Oli normaalne, et ülikoolis õpiti eesti keeles, teadustöid publitseeriti eesti keeles ja ühiskonnas oli arvamus, et on olemas kindel standart- kirjakeel, mis on teistest hierarhiliselt kõrgem jne.

Praegune olukord keelekasutuses on selline, et enam ei peeta ühte kirjakeelevormi kõige paremaks või kõrgemaks. Ma toon näite: Hando Runnel on öelnud, et kiri algab kirikust ja rahvas raamatust. See tähendab, et hästi välja arendatud normikeel on kultuurkeele olulisemaid tunnuseid. Aga on ka arvamusi, et õige ja ilus eesti keel ei esine õpikutes, vaid seda kõnelevad tavalised inimesed. Kui räägitakse muretsemisest, siis selle pärast, et pole seda ülevat ideaali ja kui pole ideaali, siis igaüks räägib omaenda eesti keelest, mis lähtub oma reeglitest või tõekspidamistest.

Praegused muretsejad lähtuvad sellest, et praegused keelekasutajad ei suhtu keelde nii, nagu seda tehti esimesel iseseisvusajal.

Kas see on õige suhtumine? Eesti keel elas ka esimese vabariigi ajal läbi väga suuri muudatusi ja väga palju oli uuendusi.

Siis arendati väga palju oskuskeelt. Suhtumine oli, et kirjakeel on kõige parem ja kõige õigem, samas oli suhtumine murretesse eitav. 1930ndatel oli tugev usk eesti maailma ehitamisesse ja see oli kõige olulisem ning päevakorral. Tänapäeval on paljusus: erinevad süsteemid, mitmekeelsus jne. Arusaamad on teised ja arusaamu on palju.

Kas eesti keel teaduskeelena jääb püsima?

Teadus peab käima ühiskonnaga ühte jalga, s.t. teavitama olulistest probleemidest, selgitama põhimõtteid, vajadusi jne. See peab ühiskonnas käima osaliselt ikka ka eesti keeles. Nii, et täielikult eesti keelt taandada ei ole võimalik. Kuid kõikidel erialadel, näiteks sellistel, kus Eestis on vaid paar-kolm head spetsialisti, ei suuda me head eriala sõnavara välja kujundada. Selle pärast on selge, et teadus on mitmekeelne, et olla rahvusvahelise teadusega kontaktis. Ja kui Eestis tehtav teadus on tippteadus, siis on selge, et selle tulemusi tuleb kommunikeerida võõrkeeles.

Kuid ainult võõrkeeles seda teha ei saa ja on selge, et läheb tarvis järelkasvu. Osalt tuleb see Eestist, osalt mujalt. Kuid eesti keel ei tohi täielikult teadusest kaduda. See pole arukas.

Kui vaadata mõningaid arvamusavaldusi, siis jääb mulje, et eestlased ei saa ingliskeelsete õppekavade laiendamise ja välistudengite vastu võtmise tõttu enam eesti keeles õppida. Kas asi on nii hull?

Ühelt poolt on selge, et tippülikoolid pole mõeldud ainult eestlastele, vaid me ootame ka helgeid päid mujalt. Selleks on vaja võõrkeelseid õppekavasid. Kuid olen kuulnud vastukajasid, et kohati on nii, et tasuta ingliskeelseid õppekohti pakuti välismaalastest tudengitele. Ja mille arvelt see täpselt toimus on ebaselge- kas see toimus eestikeelsete õppekavade arvelt või mitte?

Võõrkeelsetele õppekavadele saabunud välistudengitele tuleb pakkuda Eestis eesti keele õpet. Kui nad on otsustanud siia jääda, siis tuleb neile see võimalus anda ja kui tegemist on „helgete peadega”, siis ei tohiks eesti keel probleeme tekitada.

Mu isiklik kogemus on selline, et mu abikaasa tuli Eestisse elama seitsme aasta eest. Eesti keele kursusi ja kohti kursustele on väga raske, kohati võimatu saada. Eesti keele õppis ta ära tänu kolleegidele ja minu sugulastele. Mida teha ja kes on selles süüdi, et meie riigis pole tingimusi välismaalaste keeleõppeks?

See on naelapea pihta! Raske on öelda, mida teha ja kes on süüdi. Aga see on tõsine probleem: kes ja kuidas peaks toetama välismaalasi keele selgeks õppimisel.

Meil räägitakse integratsioonist, meil on ametnikud, kes räägivad, et nad tegelevad inimeste integreerimisega. Aga miks neist mingit tolku pole? Paljud Eestisse asunud välismaalased räägivad, et meil pole tingimusi keeleõppeks loodud.

See on üks valupunkte ja me peame selle peale tõsiselt mõtlema, sest paljud Eestisse saabujad on väga positiivselt häälestatud eesti keele suhtes ning selle õppimisse. Kuid asjalikku ja sobivat võimalust meil neile pakkuda pole.
*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.