Kruusimäe leiab, et uued käigud ja lähenemised peaks leidma nii EKRE kui ka eesti meedia.

Tarmo, te olete Eestis üks tuntumaid jalgpallifänne. Selle pärast ei saa küsimata jätta millised meeleolud valitsevad Eesti koondise fännide hulgas, sest esinetud on viimastel aastatel kehvasti ja sel aastal pole isegi võitu saadud. Või pakkusid mängud Armeenia ja Põhja-Makedooniaga veidi leevendust?

Viimased mängud olid parajad ameerika mäed. Põhja-Makedooniaga peetud mäng algas pihta kohe omaväravaga ning latt tõmmati alla, et seda siis jälle kergitama hakata. Emotsioonid nende mängude puhul on liiga värsked.

Kui palju on jalgpallifännide hulgas neid, kes aasta lõpuks näeksid peatreener Karel Voolaidi pead veeremas?

Seisukohti on erinevaid. Osad arvavad, et vahetuma peaksid kõige suuremad pealikud, kes on muutunud meie jalgpalli arengule takistuseks. Samas pole ma ise kindel kas see õige on. Loogiliselt mõeldes Voolaid praegused noored mehed üles kasvataski ning tema peaks mängijaid kõige paremini tundma.
Samas pole välistatud, et noortel võib tema suhtes respektist puudu jääda. Sama probleem oli kunagi Jelle Goesiga, kes oli varem teine abitreener ja jaotas torbikuid ning võrksärke. Tema suhtes ei tekkinud mängijatel austust.
Ma ei tea, milles täpselt viga on. Pikkade aastate jooksul on Eesti jalgpallis nähtud kõike. Ja ega jalgpallis pole suured „saunad” haruldased: alles sai ka Barcelona Bayernilt suure koosa. Aga järgmised mängud kukkusid Barcal hästi välja.

Samas on mängupilt olnud halb. Mäletan, et 20. aasta eest meie meestel polnud nii head tehnikat ja nii häid võimeid, kuid mindi elu ja surma peale võitlema ka siis kui vastas oli Luis Figo. Mis nüüd on juhtunud?

Toona mindi tõestama iseendale ja teistele, et vastas pole jumalad vaid tavalised mehed. Jah, saavad võib-olla meie meestest 50 korda rohkem raha. Aga lihtne eesti mees ei hakanud jalga väristama, läks tegi platsil töö ära ja pärast küsis, et kas need vastased on ikka sellist pappi väärt!
Täna kasvatakse teistes oludes ja unistused on suuremad. Noortekoondises ollakse ka juba kõvemaid tegijaid kohatud ning saadud aru, et nad ka ise peaksid olema sellel tasemel. Kirvega otsaette, nui neljaks läbi seina!- sellist suhtumist praegu pole.

Kas neist poistest, kes praegu on Euroopa suurte klubide akadeemiates võib midagi tulla?

Muidugi võib. Kõige tähtsam on see, mida räägivad kõik vanad jalgpallurid, et kui kõige raskemas eas noort jalgpallurit toetada, siis küll asja saab. Ka Joel Lindpere on rääkinud, et ta oli trennis kõige andetum ja ta pidi kõige rohkem vaeva nägema ja trenni tegema, kuid need, kellel oli jalg just kui jala külge kaasa sündinud, lõid 15-või 16-aastaselt käega, sest neid see asi enam ei huvitanud.
Välismaal on teine süsteem ja kultuur ning seal on kõva konkurents ja treeneriga „oma jope” ei saa olla. Paar eksimust ja öeldakse, et sind pole rohkem vaja.

Olete tegutsenud väga erinevatel elualadel, nüüd ka poliitikas. Kõrvalt on eesti poliitikat väga väsitav jälgida, kas selle sees olemine on veelgi kurnavam? Sa ei alustanud poliitikaga ka kuskilt erakonna noortekogust, nagu paljud meie tänased poliitikud- kuidas sa ennast selles süsteemis tunned?

Riigikogusse olen kandideerinud juba 1995. aastast, päris viimastel kordadel läks valimistel riigikogu uks minu nina ees kinni. Olen poliitikat kõrvalt kaua vaadanud ja olin ka Tallinna Linnavolikogus 11,5 aastat olnud.

Aga Toompea raskusaste on ikkagi hoopis teine. Kogu aeg õpid. Aga minu jaoks on praeguseks hetkeks päris rahulik ning saan paljudest asjadest aru. Näiteks sellest, et ühel meie partneril puudub reaalne kogemus kas või kohaliku omavalitsuse tasandil. Meil käib see asi ikka nii, et tulevad uued jõud mingi positiivse fooni pealt sisse ja see on huvitav kuidas nad siis hakkama saavad. Neid on tarvis heas mõttes aidata ja neile selgitada, sest ega Toompeal palju keegi sind ei õpeta- ise pead õppima!

Meedia ja sotsiaalmeedia põhjal jääb mulje, et Toompeal käib kõva kisma, aga kui ise Toompea lossi lähed, siis näed, et erinevate erakondade esindajad on sõbralikult koos suitsunurgas või söövad sööklas rõõmsalt koos suppi. Kuidas riigikogulaste omavahelised suhted on?

Riigikogus kismat pole, kui see aset leiab, siis ainult kaamerate ees või suures saalis. Ka komisjonides ollakse äärmiselt konstruktiivsed. Kui kaamerad on kohal, siis hakkab show pihta ja unustatakse ära, mis ukse taga omavahel räägiti. Inimesed tahavad show-d ja tõejärgsel ajastul on ka tõest rääkimine üle tähtsustatud.

Ma ei hakka teie käest küsima kuhu tahab Mart Helme saata homosid ja kuhu tahavad homod Mart Helmele ronida. Ma pean tunnistama, et kui mulle intervjuu autor selle vaatamiseks saatis, siis ma ei viitsinud tema aravamusavaldusi homode kohta kuulata, sest paratamatult tuleb meil seda teemat niigi igast triikrauast. Mind pani hoopis hämmelduma see jamps, mida meie valitsuse minister ajas Deutsche Wellele Putinist ja Putini-Venemaast. Tean, et jälgite Ukraina-ja Venemaa-teemat põhjalikult, kuidas teie sellele reageerisite?

Mind see ei üllatanud ja saan aru miks ta seda rääkis. See oli puhtalt selleks, et Keskerakonnalt vene valijaid ära tõmmata. Keskerakond on seda harrastanud aastaid, et räägib eestlastele ühte ja venelastele teist ning nüüd püüdis Helme sama teha.

Teine asi on see, et EKRE on pikalt niimoodi tegutsenud ja dikteerinud nõnda poliitilisi nädalateemasid. EKRE ütleb midagi ja tõmbavad endale tähelepanu ning kõik räägivad nendest. Kuid praegu on see moment, kus nad võiksid aru saada, et see süsteem enam sellisel kujul ei tööta. Seda enam kui oled valitsuses. Ja nii lihtne see ongi- aparaat on väsinud! Praegu on palju segadust, et miks see ei tööta nii, nagu eile töötas ja selles on kõik teised süüdi.

Muidugi on vaja oodata ka seda, et meedia õppust võtaks. Esimestest konksudest, mis neile nina alla riputatakse, pole vaja kinni haarata ja klikkide ning ostude nimel erinevaid äärmuseid võimendada pole tarvis.

*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.