Sergei Metlev: "vene kaart" on eesti poliitikas vaiba alla pandud

 (64)
Sergei Metlev: "vene kaart" on eesti poliitikas vaiba alla pandud
Vaba Tallinna Kodanik pressiüritusFoto: Hendrik Osula

Tänase päeva jooksul kommenteerib Delfi kommentaariumis päevauudiseid ja arvamuslugusid Sergei Metlev. Taavi Minnik uuris vene emakeelega arvamusliidrilt ja ühiskonnategelaselt selle kohta, mis toimub Eesti venekeelses arvamusruumis.

Metlev räägib, et endiselt on aktuaalne probleem, mida pihta hakata venekeelse koolisüsteemiga Eestis.

Panite kümne aasta eest venekeelse arvamusruumi Eestis kihama, kui soovitasite Venemaa suursaadikul Eesti asjadesse mitte sekkuda. Te jäite siinsete venekeelsete ajakirjanike ja poliitikute tugeva rünnaku alla. Kui täna soovitaks mõni venekeelse kooli õpilane tegeleda Venemaal Venemaa probleemidega ja Eestisse nina mitte toppida, siis kas korduks sama?

2009. aastal oli Eestis rahvustevaheline suhtlus oluliselt pingelisem kui praegu, sest Pronksiöö sündmustest oli möödas napid kaks aastat. Kõik, mis puudutas keelt, ajalugu ja kodakondsust oli väga tundlik ning käis selline teineteise pihta kaitsetornidest tule andmine.

Olustik oli küllaltki ebameeldiv ja kui otsustasin ümber lükata suursaadiku valed, mis puudutasid Eesti haridussüsteemi ja eesti keelt, siis sellele kõigele järgnes torm, kuna venekeelse elanikkonna määravas osas tekkinud konsensus sai minu poolt riivamisi kõigutatud.

Seotud lood:

Ma soovisin lihtsalt tähelepanu juhtida sellele, et lõimumis-teema juurde on vajalik tagasi pöörduda, eesti keele oskus vene noorte seas on loomulik ja vajalik ning, et oma kaitsetornidest on aeg alla tulla ja omavahel rääkida, ja võõrriigi sekkumine ei ole selle juures vastuvõetav.

Täna ei saaks selline avaldus sama palju tähelepanu, sest ühiskonna pole sellist atmosfääri ning „vene küsimus” on Eesti ühiskonnas vaiba alla pandud. Ka igas eluvaldkonnas on palju enam vene päritolu noori inimesi, kes saavutavad edu ja saavad nii eestlaste kui ka venelaste tähelepanu. Ja see on meie ühiskonda palju muutnud. Kümme aastat tagasi olid need mõned üksikud näited.

Kas „vene küsimus” lükati mõneks ajaks vaiba all, kuna arvestatav osa meie poliitikutest ja arvamusliidritest on hõivatud praegu „homo- ja migrandi küsimustega”?

Euroopa rändekriisi ajal nihkus Eesti poliitilise arutelu keskpunkt rahvusküsimustelt väärtusküsimustele. Eesti ühiskonnas hakati üksteise peale karjuma ja üksteisega riidlema hoopis teistel alustel kui seni oldi seda tehtud näiteks 2007 või 2009. Kuid seda protsessi käivitavad tegurid on jäänud samaks- selleni viivad võimetus ja oskamatus teineteist kuulata ning mõtiskleda, mõista ja teha järeldusi.

Kuid neid arenguid võib pidada ka mingis osas positiivseteks, sest nüüd on meil üldväärtus konfliktid, mis katavad tervet elanikkonda sõltumata emakeelest. Varem see vähemalt avalikult nii ei olnud. Kuid seal on üks veealune kari. Nimelt „vene küsimus” on Eestis endiselt lahendamata. Eesti on pärinud nõukogude ajast ühe suure ja isoleeritud sotsiaalse institutsiooni nimega venekeelne kool, mis jätab sealt väljuvad noored Eesti ühiskonna ääremaadele.

Meie poliitikud loodavad, et see probleem laheneb ise: õpetajad jäävad vanaks ja lapsed pannakse vanemate poolt eestikeelsetesse koolidesse. Kas selline stsenaarium ei tööta?

Nii seda küsimust ei lahenda. Kaheksa aastat tagasi räägiti, et umbes seitse protsenti venekeelseid perekondi annab oma lapsi eesti koolidesse. See protsent võib olla muutunud, kuid igal juhul see väga suur ei ole. Ja kui vaatate Tallinna parimate vene koolide vastuvõttu, siis iga aasta on soovijaid tohutult palju. Vanemad vene koolide õpetajad pole veel nii vanad, kuid samas ei kipu noored vene kooli õpetajaks.

Ülikooli lõpetaja eelistab praegu pigem eestikeelset kooli, kus on töökeskkond tavaliselt parem. Vene koolides on omad eripärased nüansid, mis ei pruugi meeldida.

Eestikeelset arvamusruumi lõhestavad võrdlemisi mitmendajärgulised teemad, mis puudutavad otseselt reaalselt väga väikest ühiskonna osa. Milline seis on praegu meie venekeelses arvamusruumis?

Meie venekeelne arvamusruum on väga väike. Kui mõtlete klassikalistele arvamusruumi kujundamise vahenditele, näiteks kvaliteetsed arvamusküljed või-portaalid meediaväljaannete juures, erinevad arutelusaated ja muu sarnane, siis venekeelses ruumis on need Eestis välja arendamata ja pole ka suurt huvi, et luua venekeelset arvamusvälja nii, nagu seda teevad näiteks Postimees või Eesti Päevaleht eesti keeles.

Kui te lähete venekeelsesse Delfisse ja Postimehesse, siis näete kui sisuvaene on sealne arvamuse osa. Ei maksa unustada, et meil on venekeelsete inimeste arv siiski võrdlemisi väike, natuke alla 400 000 ja neist suur osa on vaimselt „poole kohaga” Venemaal.

Kui võrrelda kas või seda millise intensiivsusega käis viimase valitsuskriisi üle eesti ja vene keeles, siis eesti keeles arutati seda teemat põhjalikult, aga vene keeles ilmusid mõned üksikud „pursked”. Isegi nendes teemades, mis peaksid kõiki puudutama, puudub vastavus. Venekeelne inforuum on Eestis väike, eeskõnelejaid on vähe, seal on palju passiivsust ja suur osa on suunanud oma „infokombitsad” itta.

Seda ei saa vägivallaga muuta ja parem ongi, et nii on! See viib tulevikus selleni, et Eestis on valdavalt üks, eestikeelne arvamusruum, mis kõiki enam-vähem rahuldab ja ühendab. Ma lisaksin, et kui venekeelsed koolid jätkavad eestikeelsetest koolidest eraldatuna oma eksistentsi, siis see protsess aeglustub.

Kui varem võtsite sõna pigem integratsiooni-teemadel, siis viimasel ajal on silma jäänud eelkõige teie ajaloo-teemalised arvamusavaldused. Millest see tuleneb: kas Venemaa surve sel teemal on viimasel ajal tugevnenud?

See käib lainetena ja ka Venemaa ei ole vaba projektipõhisest mõtlemisest. Kui sel aastal möödus 75 aastat nn. Suurest võidust, siis võeti selleks vastu ka mitmeaastane kava. See käib projektidena. Venemaa paiskab venekeelsesse ja võõrkeelsesse ruumi palju valeinformatsiooni, mille kaugem eesmärk on summutada seda, mida Nõukogude Liit tegelikult maailmale tähendas. Vaatamata võidule natside üle, oli NSV Liit kuritegelik riik ja paljud selle kodanikud organiseerisid, viisid täide või toetasid massilisi kuritegusid.

Eestil on unikaalne kogemus tänu kahele nõukogude ja ühele saksa okupatsioonile. Meil on olemas autoriteet, oskused ja kvaliteetne ajalooteadus, et neid teemasid käsitleda. Ma üritan võimendada faktipõhist ajalookäsitlust. Ka oma ametialase tegevusega. Kahjuks on nii, et kui valesid pikalt korrata, siis need juurduvad.

Ja ka intelligentsete inimeste peades, seda näeme ka näiteks kunagise nõukogude intelligentsi näitel, kellest osa jäigi kordama, et Lenini tegutsemine 1917-1918 oli maailmaajaloo kõige progressiivsem tegu. Vaatamata vägivallale, mida Lenin toime pani.

Kas teile ei tee muret, et ka läänemaailmas on arvestaval hulgal neid, kes idealiseerivad bolševike režiimi ja nende võimupööret Venemaal?

See küsimus on laiem. Kuid maailmal on ette näidata oluline saavutus selle näol, et saksa natsionaalsotsialistide teod on saanud sügavalt teadvustatud. Kommunismikuritegudega on vastupidi. Neid seatakse kahtluse alla ja allutatud rahvaste ning riikide saatust käsitletakse sageli läbi sellise prisma, et „stalinism oli halb, kuid hilisem NSV Liit polnud enam justkui nii repressiivne”.

Minu arvates tuleb kommunismikuritegudest mälestust juurutada Eesti ja Euroopa avalikkuses laiemalt nii, et inimesed hakkaksid kõikide totalitaarsete režiimide ohvritesse suhtuma võrdse väärikusega ja ka mälestama neid võrdselt. Mitte nii nagu täna, et mõni kord kohtab topeltstandarteid.

Tegeldes kommunistlike režiimide kuritegude sisu ja ulatuse mõistmisega, tegeleme rohkem tuleviku kui minevikuga. Seda põhjusel, et totalitaarsed ideoloogiad ei ole kuhugi kadunud ja maailmas on inimesi, kes on valmis nende alusel uusi türanniaid looma. Teadmine minevikus tapja-riikide tekkeni viinud põhjustest ja eeldustest suudame oma vabadusi paremini kaitsta.

*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.