Kaljulaid ütleb, et Rataselt, Kiigelt ja Helmetelt on selgituste küsimine DW skandaali puhul kaunis mõttetu.

Mart Helme pole ise oma Deutsche Wellele tehtud väljaütlemisi kommenteerinud, nende kohta tuleb EKRE-st palju vastukäivaid signaale: poeg Martin väidab, et isa on valesti tõlgitud ja tõlgendatud, EKRE portaalist Uued Uudised tuleb avaldusi stiilis, et kõik on õige ja nii peabki. Millal on riigikogu liikmetel esimene võimalus Mart Helme käest aru pärida?

Esimene võimalus tekib kui minister osaleb infotunnis või kui küsimus õnnestub siduda mõne käsitletava teemaga. Paraku Mart ja Martin Helme ning Jüri Ratase ja Tanel Kiige puhul ei pruugi parlamendis küsimisel palju mõtet olla, sest ühest ja selget vastust nad ei anna. Halvemal juhul annad neile sellisel moel veelkord platvormi, et korrata seda, mida nad nii kui nii rääkinud on.
Mina isiklikult eriti riigikogu infotundides ei osale, kuna seal ei toimu mingit infovahetust. Seal toimub pigem loosungite vahetamine. Ka meie peaminister on tuntud selle poolest, et ta ei taha eriti küsimustele vastata.

Jüri Ratas on kuulus oma ümmarguse ja segase jutu poolest.

Üks asi on ümmargune jutt, aga olen alati olnud selle poolt, et oma seisukohad öeldakse välja ning asutakse neid põhjendama. Mulle ei meeldi see kui üritatakse kõigile meeldida ja vastustest kõrvale hiilida. Mulle meeldivad poliitikud, kes ei karda öelda, mida nad mõtlevad. 1990ndatel oli meil selliseid poliitikuid palju. See on viimase aja trend, et üha raskemaks muutub poliitiku jutust aru saamine.
Selle pärast arvan, et ka Mart Helmelt on võrdlemisi tulutu mingeid selgitusi nõuda. Ma vaatasin Mart Helme Deutsche Wellele antud intervjuud ning olgu seal käändelõpp, nagu on, aga üldine mõte jääb ikka samaks. Tema jutu sisu on see, et kui Eestis kellelegi tema aetav poliitika ei meeldi, siis jooksku Rootsis, kus aetakse teistsugust poliitikat. Sellest kuidas seal üks lause tõlgitakse ei muutu jutu sisu ning jutt valest tõlkest on selle jaoks, et inimeste tähelepanu kõrvale juhtida.
EKRE kommunikatsioonistrateegia on skandaali puhkedes konflikti veelgi eskaleerida ning saada sel viisil rohkem tähelepanu. Ja see on neil hästi õnnestunud, nagu ka teistel sarnastel erakondadel.

Samas ei kujutaks ette, et Donald Trump teataks, et homod kadugu Kanadasse.

Donald Trump on presidendi ja presidendikandidaadina teinud sarnaseid avaldusi. Trump on üritanud piirata islamiusuliste sisenemist Ameerika Ühendriikidesse, samuti kutsunud üles politseid kasutama vägivalda kinnipeetute suhtes.
See millega tegelevad paremäärmuslased on põhimõtteliselt meie vabaduste „häkkimine” ja nende kasutamine meie vastu relvana. Pole võimalik ignoreerida seda kui valitsuse liige ütleb Eestis osadele inimestele, et nad võiksid siit minema kasida. Sellest paratamatult räägitakse ja EKRE loodab, et nende toetajad, keda on tegelikult Eesti ühiskonnas väike osa, plaksutavad selle peale käsi ja ütlevad, et õigesti tehti.
Paraku lämmatab see kõik teised arutelud. Meil on Eestis tegelikult palju probleeme, mis vajavad lahendust ja aasta pärast on kohalikud valimised. Meil oleks tarvis rääkida regionaalsetest probleemidest, tervishoiuteenustest, sotsiaalprobleemidest, ettevõtluse arendamisest jne. Aga selle asemel peame hoopis tegelema mingite mõttetute väljaütlemistega ja arutama kuidas seda peab mõistma ning tõlgendama. Ja selle kõige arutamiseks korraldatakse lõputult koosolekuid. Jääb mulje, et Eestil on lõputult palju aega pseudoteemadega tegelemiseks.

Kui vaadata neid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika liikumisi, millest EKRE võtab eeskuju, siis on nendes sageli nähtavad tegelased, kes ei varja oma homoseksuaalsust. Homofoobiat me ju AfD või Donald Trumpi agendas siiski ei leia.

Ida-Euroopas on mindud kaugemale kui Põhja-või Lääne-Euroopas. Hiljuti viibisid Tallinnas Eduskunna esindajad ja nad tundsid huvi, mis Eestis toimub. Soomes on ju ka „perussuomalaiset”, aga soomlased ise leidsid, et võrreldes EKRE-ga on „perussuomalaiset” väga viisakad ning küllaltki tasane liikumine. Kui me vaatame ringi Ida-Euroopa maades, siis pole meie EKRE kuigi unikaalne. Poolas on näiteks rakendatud LGBT kogukonna vastu jõudu, mitmed nende esindajad on politsei poolt kinni peetud. Olukord pole nagu Valgevenes, kuid kaadrid, mis maailmani jõudnud, on päris sarnased.

Kas te ei leia, et see on selles mõttes huvitav nähtus, kuna Eesti on ju sügavalt ilmalik maa ja Eesti ühiskond sügavalt religiooni-kauge, kuid homofoobia on kohati võrreldav maadega, kus katoliku ja õigeusu kiriku dogmad mängivad olulist rolli?

See on Euroopas spetsiifiliselt Ida-Euroopa probleem.

Kas see taandub meie nõukogude minevikule?

Ma ei usu, et see taandub meie nõukogude minevikule. Põhjus on selles, et meie demokraatia ja liberaalse demokraatia kogemus on lühem. Ning võimalik, et ühiskonnana oleme vastuvõtlikumad ässitustegevusele. Eesti poliitikas, nagu me näeme, on paraku võimalik saavutada edu. Ässitades ühtesid inimesi teiste vastu.
Normaalses demokraatlikus riigis peaksid poliitilised jõud käsitlema üksteist maailmavaateliste konkurentidena. Debatt peaks käima selle üle, et kuidas me peaksime arendama oma riiki, et kõigil oleks selles hea elada. Teise erakonna ja maailmavaate esindajatesse ei tohiks suhtuda kui vaenlastesse. Kui me ületame selle piiri, siis kaob ühiskonnas vajalik minimaalne ühtsus ning me muutume haavatavateks. EKRE ja teised sarnased liikumised käsitlevad teistsuguse maailmavaate, prioriteetide või arvamusega erakondi kui Eesti riigi ja rahva vaenlaseid.

EKRE üritab DW intervjuu ümber tekkinud poleemikat siduda vihakõne kriminaliseerimise algatusega. Kui võtame praegu EKRE portaali lahti, siis avalehel on suur pilt, kus Mart Helmet kujutatakse Jeesusega koos risti peal rippumas. Kuidas kommenteerite?

Nn. absoluutse sõnavabaduse teema on parempopulistlike liikumiste agendas oluline ja nad tahavad, et igasuguste vähemuste puhul oleks võimalik öelda, mida iganes. Samas siin on vastuolu, sest kui Indrek Tarand avalikkustas Mart Helme ajal tehtud kuritarvitused Moskva saatkonnas, siis oli muidu absoluutse sõnavabaduse kaitsjana esinev Helme selle informatsiooni avaldamise vastu, lubas minna ka kohtusse, kuid mida ta ei teinud.
Juba praegu kehtivad mitmed piirangud, näiteks keelatud on ähvardamine. Sõnavabadus pole absoluutne, sellega kaasneb alati ka teatav vastutus ning teatud normid, mis on ühiskonnas kokku lepitud.

Kui riigikogus tuleb hääletamisele nn. vihakõne seadus, siis kas teie vajutate rohelist või punast nuppu?

Tunnistan, et mul selles küsimuses lõplikku seisukohta pole. Kõigepealt on vaja konkreetset eelnõud ja siis tuleb see põhjalikult läbi kaaluda. Ainuüksi selle pärast, et mulle Mart Helme ja EKRE poliitikute jauramine avalikus ruumis ei meeldi, ma selle poolt hääletama ei hakka. Neil suu kinnitoppimiseks pole eraldi seadust vaja. See on suur ja tundlik teema. Me peame vaatama, et me ei lähe teise äärmusesse. Üksteist austav debatt peab alles jääma ja alles peab jääma võimalus põhjendada ja välja ütelda ka seisukohti, mis paljudele ei pruugi meeldida.

*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.