Kas te ei leia, et see on selles mõttes huvitav nähtus, kuna Eesti on ju sügavalt ilmalik maa ja Eesti ühiskond sügavalt religiooni-kauge, kuid homofoobia on kohati võrreldav maadega, kus katoliku ja õigeusu kiriku dogmad mängivad olulist rolli?
See on Euroopas spetsiifiliselt Ida-Euroopa probleem.
Kas see taandub meie nõukogude minevikule?
Ma ei usu, et see taandub meie nõukogude minevikule. Põhjus on selles, et meie demokraatia ja liberaalse demokraatia kogemus on lühem. Ning võimalik, et ühiskonnana oleme vastuvõtlikumad ässitustegevusele. Eesti poliitikas, nagu me näeme, on paraku võimalik saavutada edu. Ässitades ühtesid inimesi teiste vastu.
Normaalses demokraatlikus riigis peaksid poliitilised jõud käsitlema üksteist maailmavaateliste konkurentidena. Debatt peaks käima selle üle, et kuidas me peaksime arendama oma riiki, et kõigil oleks selles hea elada. Teise erakonna ja maailmavaate esindajatesse ei tohiks suhtuda kui vaenlastesse. Kui me ületame selle piiri, siis kaob ühiskonnas vajalik minimaalne ühtsus ning me muutume haavatavateks. EKRE ja teised sarnased liikumised käsitlevad teistsuguse maailmavaate, prioriteetide või arvamusega erakondi kui Eesti riigi ja rahva vaenlaseid.
EKRE üritab DW intervjuu ümber tekkinud poleemikat siduda vihakõne kriminaliseerimise algatusega. Kui võtame praegu EKRE portaali lahti, siis avalehel on suur pilt, kus Mart Helmet kujutatakse Jeesusega koos risti peal rippumas. Kuidas kommenteerite?
Nn. absoluutse sõnavabaduse teema on parempopulistlike liikumiste agendas oluline ja nad tahavad, et igasuguste vähemuste puhul oleks võimalik öelda, mida iganes. Samas siin on vastuolu, sest kui Indrek Tarand avalikkustas Mart Helme ajal tehtud kuritarvitused Moskva saatkonnas, siis oli muidu absoluutse sõnavabaduse kaitsjana esinev Helme selle informatsiooni avaldamise vastu, lubas minna ka kohtusse, kuid mida ta ei teinud.
Juba praegu kehtivad mitmed piirangud, näiteks keelatud on ähvardamine. Sõnavabadus pole absoluutne, sellega kaasneb alati ka teatav vastutus ning teatud normid, mis on ühiskonnas kokku lepitud.