Võsa räägib, et teda on üritatud ka tagasi telesse meelitada.

Teie ajakirjanikutöö viis teid kokku väga lihtsate eesti inimestega, hiljem olite neli aastat riigikogus, mis paljude jaoks Eestis midagi Valhalla-taolist, kuhu tahetakse iga hinna eest pääseda. Kus on parem- kas Toompeal või alllinnas koos lihtsurelikega?

Tegusal inimesel on tavaelus lihtsam. Minu jaoks oli see selge õppetund, et poliitikas on psühhopaadid ning mina olen loominguline inimene ehk depressiiv-maniakk ja poliitikasse ma ei sobitu.

Esimeses taasiseseisvunud Eesti riigikogus olid kuulsad psühhiaatrid, kellest üks mulle eravestluses tunnistas, et 5% VII riigikogu koosseisust oli tema juures juba enne 1992. aastat Seewaldis arvel. Kas asjad pole siis 20. aastaga riigikogus paremaks läinud?

Võib-olla tänapäeval seda enam niimoodi ei häbeneta. Aeg-ajalt tuleb ka „kuplialust” korrastada. Aga ega need toonased psühhiaatrid ei valetanud!

Mis emotsioone teis praegune Eesti poliitika tekitab?

Juba toona ma tundsin, et see asi heaga ei lõppe ja kellelegi antakse füüsiliselt peksa. Ja näete, ma ei tea kas Indrek Tarand peksa sai, aga sakutada ta sai.
Poliitikas on põnevad ajad ja polariseerumine käib „sajaga”.

Olete tuntud eelkõige ikka teleajakirjanikuna, teie saated olid väga tempokad, sai nalja, seal võeti ka lihtne eesti inimene jutule. Miks te teleekraanile ei naasnud?

Teletöö on väga intensiivne ja see põletab läbi. Ma vajasin puhkust. Ega ma päris „ei” pole telele öelnud. Kuid pole olnud tuju.

Aga kutsutud on?

Jah, viimati rääkisin Kanal 2 programmijuhi Kaspar Kaljasega, aga nüüd ei ole teda ka enam seal, kus ta oli.

Eesti ajakirjanduses on väga ebakindlad ajad ja inimesed vahetuvad kiiresti.

Absoluutselt! Võib ju tegeleda, aga projekti-korras. Ma ei näe end enam igapäevaselt praktiseeriva ajakirjanikuna.

Olete ka proovinud kätt kirjamehena. Kas on lähemal ajal lisa oodata?

Ajakirjaniku kogemus on mul suur ja ühest ajakirjanikust teeb hea ajakirjaniku ikkagi oskus hästi lugusid jutustada. See on mul aastakümnetega lihvitud. Lehti enam Eestis ei loeta, ka raamatute tiraažid pole kõrged. Oleme hääbuv rahvas!

Praegu on Eestis levinud mälestuste kirjutamine ja avaldamine. Kas te ei taha oma Toompea kogemusest raamatut kirjutada? Paneks pealkirjaks näiteks „Ussipesa” ja oleks kohe igasugustes raamatumüügi TOP-ides sees.

Ei ole selle peale mõelnud, aga iial ära ütle iial! Kirjutamissoov on ja mine tea.

Teie teletöö viis teid kokku koloriitsete tegelastega ja ilma teieta me üldse ei teaks, et sellised inimesed on olemas. Kas olete nendega kellegist kontaktid säilitanud ja kursis, mis neist saanud on?

Neid inimesi oli palju ja kõigi elusaatusega ei jõua kursis olla. Aga kas või eile suhtlesin ühe inimesega, kes „Võsareporteri” saatest läbi käis. Nii, et mõnega ikka suhtlen.

Kui te sellele ajale tagasi vaatate, siis kas tunnete, et kedagi sai aidatud ka tänu oma ajakirjanduslikule tegevusele?

Jah. Päris nii öelda ei saa, et see kõik üks suur nali ja pull oli. Neid juhtumeid, kus kedagi aidata sai, oli päris palju. Juba see oli kõva sõna kui Tarbijakaitse ütles inimestele, et neist palju abi ei ole, kuna neid piiravad seadused, aga „Võsareporteri” number on selline. Tähendab, et seda oli vaja!

*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.