Peeter Ernits: jutud vihakõnest on lihtsalt malakas EKRE ründamiseks

 (80)
Täna lööb kommentaariumis kaasa Peeter Ernits!
Peeter Ernits
Peeter ErnitsFoto: Argo Ingver

Tänase päeva jooksul kommenteerib Delfi kommentaariumis päevauudiseid ja arvamuslugusid riigikogu liige Peeter Ernits (EKRE). Taavi Minnik uuris talt Eestis aset leidvate vihakõne-diskussioonide kohta, aga ka seda, kas EKRE-l on sõpru Valges Majas.

Ajakirjaniku kui ka poliitikuna pikka kogemust omav Ernits ütleb, et Eestis pole asjad sugugi halvad ja vihakõne-teemat kasutatakse malakana oma poliitiliste oponentide tümitamiseks.

Lugesin hiljuti Lääne Elust Tartu Ülikooli professori Jüri Saare arvamust vihakõnest. Saar süüdistab vihakõne esiletõusus EKRE-t. Kuidas kommenteerite?

Pilti peab vaatama laiemalt. Jüri Saar sülgas tuld ja tõrva Ameerika praeguse presidendi Donald Trumpi suhtes...

Trumpil on ju ükstapuha, mida Jüri Saar tast arvab.

Tõepoolest, täiesti ükskõik. Jüri Saar on ka Vabaerakonna poliitik, mis antud kontekstis oli märkimata, me olime vahepeal isegi riigikogus kolleegid. Saare-suguste jaoks on EKRE saatanast ja seda vihakõne-malakat viibutatakse loomulikult EKRE suunas.

Teie järgi on vihakõne-teema tõstatamine osa poliitilisest võitlusest?

Jüri Saar oli kunagi tõsine kriminoloogia ekspert ja Tartu Ülikooli professor, aga mingil hetkel hakkavad vaated välja lööma ja tänaseks on ta muutunud kirglikuks propagandistiks. Mina ei võta tema avaldusi tõsiselt antud juhul. Vihakõne on üldse üks kummaline asi.

Seotud lood:

Mida näiteks teie loeksite vihakõneks?

Need on nn. uued normaalsused, millega eestlasi ja eurooplasi püütakse harjutada: see, et kõik on maailmas suhteline kuni selleni välja, et sugu on suhteline ja kõik peab olema ninnu-nännu ning otseütlemine on keelatud. Igaüks võib ise vaadata kuidas vihakõne-apologeedid seda defineerivad.

Saar toob artiklis näiteks Martin Helme soovituse mustale ust näidata. Kas see on teie hinnangul vihakõne?

Selle juures on väga oluline nüanss. See vestlus leidis aset „Vaba Mõtte Klubis”, mille saatejuht ma olin. Mäletan väga hästi, mis toimus. Me arutasime saates erinevaid teemasid ja üheks nendest olid migratsiooniküsimused. Me rääkisime Rootsi sündmustest: seda kuidas seal süüdatakse autosid, kuidas seal pommid plahvatavad ja naisi vägistatakse. Ma mäletan, et rääkisime ka sellest, kuidas 2013 oli Stockholmist saanud maailma vägistamispealinn.

Kas seda kinnitab statistika?

Toona sellest räägiti, see oli üllatus ja minu arvates jagas Stockholm esikohta ühe Lõuna-Aafrika linnaga. Rootsi politsei on poliitkorrektne ja ei too välja seda, kes on vägistajad. Valdavalt on tegu emigrantide ja nende järeltulijatega. See on pikk jutt. Toona oli tajutav globalismi pealetung ning meie jutt käis sellest kas me tahaksime sellist asja Eestisse. Hirmud olid suured ja toona, kui Martin Helme seda kalambuuri kasutas, leidis see vestlus just sellises kontekstis aset.

See oli siis nali?

See polnud nali, me arutasime, et kas me tahame sellist Euroopat. See ei tähenda, et me oleme vastu teistele nahavärvidele ja usunditele.

See polnud vihakõne?

See ei olnud vihakõne, see oli arutelu. Me arutasime nendes saadetes väga teravaid teemasid ja rääkisime otse, mitte ei ajanud mingit ninnu-nännut. Ma olen ise alati otse öelnud, selle asemel, et ninnu-nännu juttu ajada.

Aga teine näide: auruvedurina 40. eluaasta suunas rühkiv, kuid meedia poolt endiselt lootustandvaks noorkirjanikuks tituleeritud meeskodanik teatab, et penskarid võiksid kiiremini maha surra. Kas see on teie arvates vihakõne või mitte?

Minu arvates on vihakõne üldse ebard. Ma tuletan teile meelde seda, mida mitmed euroopa poliitikud eesotsas liberaalide juhi Guy Verhofstadti ja roheliste liidri Cohen-Benditiga on rääkinud! Lugege nende „Euroopa Manifesti”! Seal kutsutakse üles naeruvääristama neid, kes räägivad rahvusriikidest ja minema otserünnakule, otseselt kutsutakse üles rebima maske konservatiividelt, kes räägivad riikide suveräänusest jne. Maailm on polariseerunud ja selge, et polariseerub veelgi rohkem. President Trump on ainult üks, kuid väga prominentne selle väljendus. Mulle meeldis Madeleine Albrighti raamat fašismist, ma lugesin selle põhjalikult läbi. Vaatasin registrist huvi pärast, kes oli kõige suurem fašist. Tuleb välja, et Mussolini ja Hitler on väikesed poisid Trumpi kõrval!

No, kui me samas vaatame, siis 1930ndate algul oli Adolf Hitler ju tõesti Saksamaa suurima geiorganisatsiooni ehk SA juht.

Albright ise oli Trumpi vastase Clintoni meeskonna liige. Kui Trumpi puhul võetakse seda tõsiselt ja kasutatakse ära, siis EKRE, kes räägib rahvusriigi suveräänsuse kaitsmisest, mitte globalistliku Euroopa diktaadile järele andmisest, siis oleme meie ka loomulikult fašistid. Aga seda ei saa tõsiselt võtta!

Teil on parteis palju inimesi- äkki on sinna mõni nats tõesti ikkagi sisse pugenud, nagu räägitakse?

Kindlasti on! Igal pool on! Igas suures ühenduses leidub igasuguseid inimesi. Ega ükski erakond ega suur kollektiiv pole ühelaadne. Ühele meeldivad lopsakamad naised, teisele saledamad ja...

Kolmandale meeldivad üldse mehed?

Kolmandale mehed, kellelegi lapsed, kellelegi hoopis lapsed, kui rääkida seksuaalsetest eelistustest. Issanda loomaaed on nõnda seatud!

Te olete ajakirjanikuna juhtinud selliseid väärikaid väljaandeid, nagu Maaleht ja Luup. Kuhu tõmbaksite ise endise ajakirjanikuna piiri selles osas, mis on avalikus ruumis ja ajakirjanduses lubatud ning mis ei ole?

Ajakirjanikule on keel tema töövahend. Ta peab võimalikult tundlikult ja täpselt esitama oma mõtteid. Head ajakirjanikud on alati olnud värvika keelekasutusega ja ka peatoimetajana olen mina soosinud otseütlemist. Kuid fakte peab ka hästi kontrollima ja ühe allikaga tehtud lood ei vii kuhugi. Aga, mis puudutab keelt, siis mina eelistan mahlakat kõnepruuki, teistmoodi minu meelest ei saagi. Muidugi tuleb silmas pidada, et otse kellelegi rõveduste rääkimine ei ole ilus. Kuid õnneks ei esine seda sageli.

Te olete ka juba kolm kümnendit eesti poliitikas. 2018. aasta lõpus anti Indrek Tarandile EKRE miitingul jalahoop tagumikku ja järgnevatel kuudel olid Tarandi kannikad ning EKRE-meeste vägivaldne käitumine elava ühiskondliku diskussiooni objektiks. Selles nähti isegi pöördelist sündmust eesti poliitilises kultuuris. Aga kui me vaatame minevikku, siis lasid sotsid nullindatel valimiskomisjoni ees rusikad käiku Mart Viisitamme ja teiste keskerakondlaste vastu. 1990ndatel ähvardasid mingid riigikogulased läbi peksta Mart Laari. Äkki meie poliitiline kultuur ongi juba 30 aastat stabiilselt madal olnud? Või on see siis tõesti viimaste aastatega halvenenud, nagu väidetakse?

Mul pole sedavõrd põhjalikku analüüsi, et seda väita. Aga olles selles protsessis sees, siis ei ole meie poliitiline kultuur suurt midagi muutunud. Poliitiline vastasseis tekitab ikka pingeid. Need, kes poliitikas osalevad on ka erinevad: mõni on nõrga närviga, teine külma kõhuga. Kaklusi ja plaane kellelegi riigikogu kõnetoolis kott pähe tõmmata on pikka aega Eestis olnud. Aga keegi pole neid jutte tõeks teinud. Mina ei näe, et midagi oleks muutunud- see oli nii ja jääb, aga selge on ka see, et viimase kümne aasta jooksul on poliitilised vastasseisud järjest teravnenud. Ja teravnevad veelgi. Globalistliku vaate ja anti-globalistliku vaate kokkupõrge tekitab suuri pingeid.

Ühesõnaga: jalahoop Tarandi tagumikku ei kujunenud pöördeliseks momendiks eesti poliitika ajaloos, nagu mõned kaasaegsed 2018. aastal väitsid?

See polnud midagi! Ma olin ise kõrval, kui sotsid ja kallis karusnahkses kasukas Katri Raik tungisid miitingule ning ilmselgelt häguste silmadega Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand ronis tribüünile. Ja mida Tarand sai? Ta ei saanud mitte midagi! Mul on siiani silme ees 15. mai 1990, kui
Savisaar kutsus inimesi Toompead kaitsma. Ma ise jooksin ka kohale, töötasin siis Loodusmuuseumis, ja nägin kuidas enne bravuurikad intrid tulid kitsas rivis rahvamassi vahelt läbi. Neil olid pead häbelikult õlgade vahel ja mäletan kuidas üks kaabuga proua tonksas ühele põlvega. Enne oli neil meri põlvini ja nüüd läksid nad häbiga ära. Kui ma nägin, mis Indrek Tarand sai, siis mulle meenutas see 15. maid 1990. aastal. Pärast rääkida suurtest valudest ja mütologiseerida toimunut- see kõik on jamps!

Neil päevil oli neid, kes avaldasid kartust, et varsti hakkavad tänavatel liikuma EKRE pruunsärklased, kes peksavad läbi neid, kes neile ei meeldi.

Ma saan aru, et seda on võimalik öelda, aga selle tõeväärtus on nullilähedane. Ma rõhutan, et igas seltskonnas on erinevaid inimesi, aga rääkida, et EKRE-s on mingid rünnakrühmlased... Kunagi Eesti ajal olid sotsidel löömamehed.

Nn. turniühingud.

Jah. Aga see on lihtsalt poliitiline sildistamine, et kohe tuleb EKRE ja maailm läheb hukka. EKRE ja president Trump on kaks head näidet, kuidas selle rehaga vehitakse.

Poola võimuerakonnal PiS-il on head sidemed Trumpi administratsiooniga, neid võetakse Valges Majas viisakalt vastu ja korraldatakse neile suured fotosessioonid. Aga kas EKRE-l ka Trumpiga mingid otsekontaktid on või on neid üritatud viimase nelja aastaga tekitada?

On küll. Meil on vastav parlamendigrupp, mille eeskujul leedukad tegid samasuguse. Viimasel president Trumpi sünnipäeval ma õnnitlesin teda.

Mis Donald selle peale ütles?

Otsest vastust ei tulnud. Aga nädala pärast hakkasin Valgest Majast saama otseinfot, mida olen jaganud ka meie parlamendigrupile. Minu e-postkastis on Valge Maja tavaline kirjasaatja juba.

Peeter, kui jutt Trumpile läks, siis viimastel riigikogu valimistel oli EKRE valimislubaduseks küsida Trumpilt miljard Eesti riigi kaitseks. Kui kaugele need asjad tänaseks jõudnud on?

Ma võin öelda taustana, et kui Mart Helme käis USA-s, siis sellest juttu oli, aga asi pole kaugele jõudnud.

Ühesõnaga: miljardit praeguse seisuga Ameerikast veel ei tule.

Praegu mitte, aga ma ei pruugi ka kõike teada.

*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.