Hussar vs. Vahtre: kas Eesti vajab abieluhääletust?

 (140)
Kommentaariumis löövad kaasa kaks Laurit: Hussar ja Vahtre!
Hussar vs. Vahtre: kas Eesti vajab abieluhääletust?
Hussar vs Vahtre

Eesti ühiskonnas kütab kuude kaupa kirgi see kas Eesti vajab rahvahääletusi ning kui "jah", siis milliseid rahvahääletusi meie ühiskond vajab. Taavi Minnik uuris seda Isamaa liikmest ajaloolaselt Lauri Vahtrelt ja Eesti 200-sse kuuluvalt ajakirjanikult Lauri Hussarilt. Mõlemad löövad päeva jooksul kaasa ka Delfi kommentaariumis.

Ehkki Hussar on liberaalse ja Vahtre konservatiivse leeri esindaja, on mõlemad ühel nõul, et rahvaga tasub nõu pidada.

Mis on teie isiklik positsioon referendumi suhtes?

Lauri Vahtre: „Ma ei ole ise tulihingeline otsedemokraatia pooldaja. Novgorodi veetšel võis see isegi toimida, aga üldiselt jõuab otsedemokraatia tänapäeval ikkagi diktatuuri või mõne muu ebademokraatliku valitsemisviisini.

No näiteks Fidel Castro Kuuba. Tuleb Fidel pulti, peab kuus tundi kõnet ja küsib lõpuks: Kas teeme nii, rahvas? Ja Havanna peaväljakule kogunenud kolmsada tuhat kuubalast karjuvad vastu: Jah, Fidel! On see siis mingi demokraatia?

Kuid referendum on siiski natuke teine asi, see pole välistatud üheski esindusdemokraatlikus riigis ja võib päris hästi töötada. Sõltub küsimusest. Mõnd küsimust sobib ja mõnd ei sobi rahvahääletusele panna. Lõpuks loeb ka traditsioon. Šveitsis küsitakse rahva arvamust alatihti, aga see on Šveits. Seal on pool rahvast kiirlaskujad ka. Me ei saa traditsioone ja institutsioone niisama üle võtta, öeldes, et kui Šveitsis töötab, küll töötab meilgi. Ei pruugi. Kuid jutt läheb pikaks.

Seotud lood:

Lühidalt – abielureferendumit Eestis pean ma mõeldavaks ja võimalikuks. Ning kui tüli nüüdseks juba nii suureks on aetud, siis lausa vajalikuks. Jutt sellest, et enamus ei tohi vähemusele oma tahet peale suruda, on populistlik loba. Jah, just selline jutt on populism. Pluss demagoogia.
Sellise loogika järgi on kogu demokraatia üks suur türannia ja valimised tuleks karmilt ära keelata, sest mis nad muud on kui enamuse tahtmise peale surumine vähemusele. Ainult et mina oleksin referendumiküsimuse esitanud teistpidi: Kas toetate ettepanekut seadustada Eestis samasooliste isikute abielu? Jah või ei? Oleks olnud selgem ja ausam. Nüüd on võib-olla juba hilja, inimestel võib „jah“ ja „ei“ segi minna, kui sõnastus pea peale pöörata.”

Lauri Hussar: „Minu seisukoht on, et abielureferendum on praegu viimane, millega riigikogu ja Eesti avalikkus peaksid tegelema. Oleme silmitsi tõsiste väljakutsetega: kuidas arendada eesti majandust koroonakriisi ajal ja kuidas sellest kriisist välja tulla, kuidas kaitsta meie inimeste tervist jne. Ei ole kuidagi põhjendatud sellises olukorras kulutada suurel hulgal meie vaimseid ja rahalisi ressursse sellise referendumi korraldamiseks.

Teine aspekt on seotud küsitluse läbiviimise vormiga. Küsimus on „makjavellistlik”: küsitakse kinnitust praegusele olukorrale. Kuid viis kuidas esitatakse seda küsitlust ühiskonnale on seda lõhkuv ja vastandav protsess. See ei ole Eesti ühiskonna ja tuleviku huvides. See pole õige tee probleemide lahendamiseks.”

Milliseid küsimusi peaks ja milliseid ei peaks rahvahääletusele panema?

Lauri Vahtre: „Väga lihtsustatult öeldes ei peaks panema hääletusele neid küsimusi, mis on äärmiselt komplitseeritud mõjuga või siis liiga ahvatlevad.

Näiteks kahtlen, kas tuumajaama ehitamise küsimus sobiks, sellel on nii palju tahke, samas on probleem väga kergesti demagoogiaks pööratav. Muidugi on ka põhiseaduse vastuvõtmine väga keeruline ja mitmeharuline küsimus, ometi tehti seda rahvahääletusel, sest teisiti pole see kuidagi mõeldav, põhiseadus poleks muidu piisavalt autoriteetne.

Aga ohud siin valitsevad, nagu 1932. aastal selgus. Liiga ahvatlev oleks aga küsida, kas jaanipäevast alates peaksid kõik hakkama iga kuu 5000 eurot kodanikupalka saama. Põhiseadus keelabki panna rahvahääletusele maksuküsimusi, samuti välislepinguid ja veel üht-teist.
Milliseid küsimusi aga peaks? Minu arvates eeskätt neid, mis on seotud kõlblusega, sest see, mis on hea ja mis halb, on kollektiivse otsustuse küsimus.

Kõlblust loob iga ühiskond ühiselt. Mitte mõned üleõppinud targutajaid isekeskis, nagu praegu inimestele selgeks püütakse teha: „Teie ei tea, mis on õige, mis vale; teie olete keskaegsed madalalaubalised barbarid; meie teame ja meie ütleme.“ Vaat see on tõesti türannia. Ja selle vastu aitaks rahvahääletus. Iga inimene on kõlblusvõimeline olend, selle poolest ta üldse inimene ongi. Nii et küsida, millist kooselu nimetada abieluks, oleks täiesti normaalne.

Ilmselt oleks õigustatud vajadusel rahvahääletusele panna ka hariduse ja kasvatusega seotud küsimusi, nagu kunagi usuõpetusega tehti. Samuti rahvuse seisukohast eksistentsiaalseid küsimusi nagu seda on riigikeel või immigratsioonipoliitika alusprintsiibid. Juhul, kui peaks tarvidus tekkima, st kui tekiks oht, et keegi või miski hakkab peale suruma lahendit, mis eesti rahvale ei sobi.

Jajah, on selline asi täiesti olemas nagu eesti rahvas. Tal on omad vajadused, huvid ja soovid. Need, kes ennast vähemuste õiguste eest võitlejateks nimetavad, püüavad seda tõsiasja järjekindlalt jalge alla trampida. Otsekui oleks laulev revolutsioon piinlik vahejuhtum, mis tuleb ajaloost kustutada.”

Lauri Hussar: „Rahva käest küsimine on alati õigustatud. Näeme, et inimesed on aktiivsed ja tahavad sõna sekka öelda. Ka praegune kampaania allkirjade korjamiseks, et seadustada abieluvõrdsus, on kogunud üle 35 000 allkirja ja neid tuleb veel juurde. See näitab, et inimesed tahavad olulistes küsimustes välja öelda oma seisukohta.

See mõte, et kõik üle 25 000 toetusallkirja saanud ettepanekud võiksid minna riigikokku arutlemiseks ja lõpphääletusele, on õigustatud. Parlament peab tegelema asjadega, mida inimesed tähtsaks peavad ja mis ühiskonda kõnetavad. Ma ei näe selles midagi halba, et selline ettepanek võiks saada konkreetsema vormi.

Ma ei ole sellel seisukohal, et rahva kaasamine oleks populismi taimelava. 25 000 allkirja kokku saamine pole üldse lihtne protsess. Ettepanek peab rahvast kõnetama ja kui ta seda teeb, siis võim nende üle arutleda ka riigikogus.

Rahvahääletuste puhul võiks Eesti kaaluda praegusel ajal kontaktivaba rahvahääletust, mille puhul ei tekiks ohtu, et koroonaviirus leviks. Meil on selleks kõik vajalikud e-lahendused olemas.”

Kas üks reaalne stsenaarium võib olla see, et küsitlus tuleb, ühiskond piitsutatakse üles, rahvas ütleb oma arvamuse ja sellega ei hakata midagi peale ning mingit lõpptulemust ei tulegi?

Lauri Vahtre: „Mõtled vist olukorda, kus rahvas ütleb „ei“, see tähendab, et abielu ei pea olema tingimata mehe ja naise liit, ning selle peale ei juhtu midagi, riigikogu seadust ei muuda? Tõsi, see on võimalik. Kuid seda lihtsam on siis seadust muuta järgmisel riigikogu koosseisul, kui sooneutraalse abielu pooldajad peaksid enamuse saavutama. Siis ei saaks keegi enam väita, et nad rahvale oma tahet peale suruvad, siis on see rahva tahe.

Kui aga rahvas ütleb „jah“, jäägu see asi mehe ja naise vaheliseks – siis justkui samuti ei muutu midagi, seadus jääb samaks, aga juriidiline tagajärg on täiesti olemas: nüüd ei saa seadust ka tulevikus enam muuta ilma uue referendumita. Muide, ka teistsuguse küsimuseasetuse puhul võib tekkida olukord, et midagi nagu ei juhtu.

Kujutame ette, et küsitakse: kas seadustada samasooliste abielu? – ja rahvas ütleb „ei“. Ka siis ju ei juhtu midagi, kõik jääb vanaviisi. Referendumite puhul see ongi tavaline. Kui küsida, kas midagi muuta või mitte, siis ühe vastuse korral tuleb midagi muuta, teise vastuse korral mitte. Kokkuvõttes: pole tarvis kalduda paanikasse. Kui oleme jõudnud niikaugele, et on tarvis langetada üks otsus, siis tuleb see ka langetada. Suurest hirmust valeotsuse ees üldse otsustamata jätta – see oleks kõige halvem.”

Lauri Hussar: „See on reaalne, et midagi ei juhtu. Kuigi näiteks õiguskantsler Ülle Madise on väljendanud seisukohta, et rahvahääletuse -mh. nõuandva rahvahääletuse- tulemus on riigikogule siduv. Kuigi me teame ka seda, et riigikogulased on oma mandaadi teostamisel vabad. Elame-näeme! Kui tulemused on käes, siis me saame teada kuidas riigikogu reageerib.

Kui vaatame tänast olukorda ja rahva üldist meelsust ning seda, et ligi veerand inimestest ei toeta riigikogusse kuuluvaid erakondi, siis oleks olnud ausam konkreetne rahvahääletuse eelnõu siduda seadusmuudatuse ettepanekuga. Siis oleks see referendum ka valitsuse ja riigikogu usaldushääletus, mis referendumi läbikukkumise korral võimaldab läbi viia erakorralised valimised, mida selline olukord eeldaks.

Erakorralised valimised oleksid kujunenud poliitilises olukorras kõige õigem lahendus."

JÄLGI VAHTRE-HUSSARI VASTASSEISU KA SIIT!

*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.