Saagim tunnistab, et ei loe tema kohta kirjutatut juba ammu.

Kui me töötasime kunagi koos Postimees Grupis, siis olid uudised teie kohta üldse kõige loetumad terves Postimehe portaalis, ka siis kui te seal enam ei töötanud. Kui palju te ise loete, mida teie kohta meedias kirjutatakse?

Ma ei loe seda enam üldse. Vanasti vaatasin hingevärinaga - mida ma jälle teinud olen? Aga viimased paar aastat on see mind jätnud täielikult külmaks. Lihtsalt ei huvita enam. Las kirjutavad! Vanasti olin ma võitlushimulisem- kui nägin, et midagi on valesti, siis arvasin, et seda tuleb kindlasti korrigeerida ja siluda. Aga praegu ma mõtlen, et kui midagi hullu pole, siis ma võtan seda lihtsalt huumoriga.

Kas see vihastas kui mingit jama kokku kirjutati?

Muidugi vihastas. Aga üritasin kümneni lugeda ja teadsin, et kui lähen seda S-I-T-T-A puutuma, siis on vana tõde, et see läheb haisema. Ajakirjanikega vaidlemine läheks väga inetuks.

Kas kunagi olete vaadanud ka mida anonüümsed kommentaatorid teie kohta kirjutavad?

Ei vaata. Kui ma ise lugusid kellestki kirjutan, siis ma loen, sest sealt võib tulla head tagasisidet. Näiteks oled kuskil teinud fakti-või kirjavea. Vahel tuleb ka huvitavat lisainfot või mõni tähelepanek, mis aitab tööd paremini teha. Jah, seda ma loen. Aga ka nende lugude all, mis räägivad teistest või kolmandatest isikutest, saan ma sageli peksa, sest seal hakatakse hoopis minu suunas lahmima.
Kuid seda, mis minust on mõne väljaande uudiste kommentaariumites kirjutatud, ma ei loe. See sai mulle selgeks Elu24-s, kus sai vaadata süsteemis kommenteerijate IP-aadresse, et neid inimesi, kes väga rumalalt ja ebatsensuurselt kommenteerivad on tegelikult väga vähe. Neid on käputäis ja need on ühed ja samad inimesed. Üks loll võis kirjutada kümme rumalat kommentaari.

Anu, kas te ei karda, et labaseid ning rumalaid anonüümseid kommentaare võivad teie kohta kirjutada inimesed, kellega teil on kokkupuude olnud?

Vastupidi, mul on kuri kahtlus, et neil inimestel pole minuga kunagi kokkupuuteid olnud ja nad ei tea minust mitte midagi. Inimesed loevad meediast artikleid ja kuulevad kuulujutte ning mõtlevad, et nad tänu sellele tunnevad neid inimesi. Kuid reaalsus on teine. Ka mul endal on elus nii olnud, et kui saan kokku inimesega, keda arvasin end jälestavat või kes on minu jaoks ebasümpaatne, siis saan aru, et inimesed on tegelikult toredad ja loomult head. Ma arvan, et see on paljudega aset leidnud.
Kui need inimesed ongi minuga kokku puutunud, siis võimalik, et ma pole neile piisavalt tähelepanu pööranud. Aga enamus on ikka need, kes mind ei tunne.

Teil on pikk kogemus meediaga ja hea võrdlus soome meediaga. Kas teile ei tundu, et meie meelelahutus-ja seltskonnauudised on soomlaste omadega võrreldes väga igavad?

Ja jumal tänatud, et see nii on! Minu ja mu pere kohta kirjutatu pärast olen Soomes valanud oma kõige suuremad pisarad. Eestis on asju lihtsam klattida kui Soomes. Kui vaja, siis helistad peatoimetajale või väljaandesse ja sulle tullakse vastu, kui sa ise rahulikuks jääd.
Muidugi on Soome ja muu maailma meelelahutuse teemasid huvitavam lugeda. Seal ollakse teravamad. Soomes ilmub huvitavalt läbi kirjutatud klatš ja seda on selle tõttu hea lugeda. Ka hea klatš on vajalik ja inimesed ei saa ilma selleta elada.
Soomes on ressurssi rohkem. Meil näiteks paparazzisid ei ole. Kui olin ajakirja „Just” peatoimetaja ja pärast Elu24-s, siis meil olid paparazzid. Aga enam seda pole, Eestis seda ei tehta. Kui tahad asja tuumani jõuda, siis aga pead tegelema sellega, et jälgid ja luurad natuke. See jääb meil raha taha. Pole võimalust inimesi palgata.

Võib-olla on meediaväljaannete juhid meil pisut kitsid?

Jah.

Anu, ma olen seitse aastat meie ajakirjanduses „kündnud”, nagu ori galeeri peal ja mind ei tunne Eestis ikka mitte kui keegi. Andke, palun, nõu: kuidas saada Eestis kiiresti kuulsaks?

Enam ei olegi see võimalik, need ajad on möödas. Ajad kui sa võisid olla lihtsalt „staarfotograaf” või „staarmeikar” on Eestis läbi. Varem pandi lihtsalt liides ette ja hakati ajakirjanduses sinu nime „kütma”.
Kelleks sa tahaksid saada?

Ma tahaksin olla näiteks „staarajakirjanik”. Mida teha? Kas tuleb roosa kleit selga panna ja presidendi peole minna?

Jah, roosa kleit töötaks loomulikult. Täna peaks sul olema siiski midagi väga erilist välja öelda, midagi väga ausat ja otsekohest. Ja loomulikult „üle võlli”.
Tähelepanu on raske äratada. Sa võiksid end paljaks koorida ja endale näiteks Eesti Ekspressi ümber niuete keerata, aga see ei huvita kedagi! Võid paljana läbi Tallinna joosta või tiritamme ja kukerpalli visata, aga inimesi see ei huvita enam, sest nad on sellest kõigest küllastunud. See ei toimi enam!
Kui tahad staariks saada, siis tegutse sotsiaalmeedias. Tee oma asja seal ja kui hästi teed, siis küll see ka jõuab lõpuks „suurde meediasse”.

Te olete kaasa löönud poliitikas, kui kandideerisite rohelistega riigikokku. Kas teil on veel plaane poliitikasse minna?

Ei. See oli lihtsalt naljakas. Õigemini ei tohi öelda „naljakas”, ütleme nii, et see oli omapärane kogemus. Kolme päevaga poliitikasse! Aga mul pole selliseid plaane.

Samas, kui te oleksite õigel ajal näiteks Keskerakonda astunud, siis oleksite täna riigikogus ja arutaksite koos Kristina Šmiguni, Madis Millingu ja Raivo E. Tammega kooseluseadust näiteks.

Kui läksin Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutovi juurde ning ütlesin, et lähen riigikogu valimistele, siis ka tema ütles, et oled vale partei võtnud. Paljud ütlesid, et „loll oled”, et rohelistesse läksid- kui riigikokku tahad, siis võta vähemalt „õige” erakond! Ma ütlesin neile, et ma ei saa oma põhimõtete vastu ja valetada ma ei oska. Olen siiras inimene!

Minu arvates olete üks Eesti kõige targemaid naisi. Doktorikraadi teil veel pole ja teaduste akademiasse te ei kuulu, aga kas oleksite näiteks nõus saama Eesti Vabariigi presidendiks?

Ei, aitäh! Pigem ma tahaksin olla presidendi abikaasa- see meeldiks mulle rohkem! Mulle meeldib kostüüme vahetada, mul oleks oma stilist, meikar, autojuht... Kindlasti tooksin presidendiprouana sellesse asja kõvasti särtsu juurde!

Tegelikult oleks ju suurepärane mõte valida teid presidendiks! Sest, vaadake, Horvaatia presidendiks oli ilus naisterahvas, Kolinda Grabar-Kitarovic. Kedagi ei huvitanuks maailmas mingi Horvaatia ja selle president, aga siis kirjutati ja räägiti võluvast presidendist palju. Nüüd on Horvaatia presidendiks taas kole mees ja kellelegi ei lähe korda mingi Horvaatia!

Jah, ma korraldaksin Kadriorus uhkeid pidusid ja sellest räägiks kogu maailm.

Ma kardan, et Kadrioru presidendiloss, mille Päts 1930ndatel teenijate ja kantselei jaoks ehitas, jääks teie jaoks väikeseks...

Ma võtaksin mõlemad: kunstimuuseumi ja presidendilossi ning lisaks aia ka.

Midagi peaks Kadrioru pargis ka korraldama.

Just.

*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.