Saagim tunnistab, et ei loe tema kohta kirjutatut juba ammu.
Kui me töötasime kunagi koos Postimees Grupis, siis olid uudised teie kohta üldse kõige loetumad terves Postimehe portaalis, ka siis kui te seal enam ei töötanud. Kui palju te ise loete, mida teie kohta meedias kirjutatakse?
Ma ei loe seda enam üldse. Vanasti vaatasin hingevärinaga - mida ma jälle teinud olen? Aga viimased paar aastat on see mind jätnud täielikult külmaks. Lihtsalt ei huvita enam. Las kirjutavad! Vanasti olin ma võitlushimulisem- kui nägin, et midagi on valesti, siis arvasin, et seda tuleb kindlasti korrigeerida ja siluda. Aga praegu ma mõtlen, et kui midagi hullu pole, siis ma võtan seda lihtsalt huumoriga.
Kas see vihastas kui mingit jama kokku kirjutati?
Muidugi vihastas. Aga üritasin kümneni lugeda ja teadsin, et kui lähen seda S-I-T-T-A puutuma, siis on vana tõde, et see läheb haisema. Ajakirjanikega vaidlemine läheks väga inetuks.
Kas kunagi olete vaadanud ka mida anonüümsed kommentaatorid teie kohta kirjutavad?
Ei vaata. Kui ma ise lugusid kellestki kirjutan, siis ma loen, sest sealt võib tulla head tagasisidet. Näiteks oled kuskil teinud fakti-või kirjavea. Vahel tuleb ka huvitavat lisainfot või mõni tähelepanek, mis aitab tööd paremini teha. Jah, seda ma loen. Aga ka nende lugude all, mis räägivad teistest või kolmandatest isikutest, saan ma sageli peksa, sest seal hakatakse hoopis minu suunas lahmima.
Kuid seda, mis minust on mõne väljaande uudiste kommentaariumites kirjutatud, ma ei loe. See sai mulle selgeks Elu24-s, kus sai vaadata süsteemis kommenteerijate IP-aadresse, et neid inimesi, kes väga rumalalt ja ebatsensuurselt kommenteerivad on tegelikult väga vähe. Neid on käputäis ja need on ühed ja samad inimesed. Üks loll võis kirjutada kümme rumalat kommentaari.
Anu, kas te ei karda, et labaseid ning rumalaid anonüümseid kommentaare võivad teie kohta kirjutada inimesed, kellega teil on kokkupuude olnud?
Vastupidi, mul on kuri kahtlus, et neil inimestel pole minuga kunagi kokkupuuteid olnud ja nad ei tea minust mitte midagi. Inimesed loevad meediast artikleid ja kuulevad kuulujutte ning mõtlevad, et nad tänu sellele tunnevad neid inimesi. Kuid reaalsus on teine. Ka mul endal on elus nii olnud, et kui saan kokku inimesega, keda arvasin end jälestavat või kes on minu jaoks ebasümpaatne, siis saan aru, et inimesed on tegelikult toredad ja loomult head. Ma arvan, et see on paljudega aset leidnud.
Kui need inimesed ongi minuga kokku puutunud, siis võimalik, et ma pole neile piisavalt tähelepanu pööranud. Aga enamus on ikka need, kes mind ei tunne.