Liikluse ajutine ümberkorraldamine nõuab kümnete spetsialistide pühendunud tööd

 (21)
Üldiselt on ajutise liikluskorralduse ettevõttel vaja toota ainult teetööde teabetahvlid ja vajadusel ka suunaviidad. Muud tavapärased märgid (püstmärgised, kiiruspiirangud, hoiatusmärgid, lambid, piirded) on tihtipeale olemas.
Üldiselt on ajutise liikluskorralduse ettevõttel vaja toota ainult teetööde teabetahvlid ja vajadusel ka suunaviidad. Muud tavapärased märgid (püstmärgised, kiiruspiirangud, hoiatusmärgid, lambid, piirded) on tihtipeale olemas.Maanteeamet

Ajutise liikluskorralduse puhul on üks, õigemini kaks väga lihtsat reeglit: ümberkorraldused teetööde ajal peavad olema liiklejatele üheselt mõistetavad ja nad peavad neid järgima, et liiklus oleks kõigi jaoks turvaline. Palusime Maanteeameti teehoiu korraldamise osakonna ajutise liikluskorralduse rakenduskoordinaatoril Jarmo Vooglainel selgitada, kui palju kulub aega ühe ajutise liikluskorralduse planeerimiseks ja mida tuleb silmas pidada.

Ajutine liikluskorraldus on teetöö või avaliku ürituse läbiviimiseks vajalik liikluskorraldus, mis kehtestatakse kindlaks ajaperioodiks ja mis peab liiklejate jaoks olema üheselt mõistetav ning arvestama liiklusolusid, toimuvate ehitus- või remonditööde kestust ja iseloomu. Liiklejale antav teave peab olema hästi nähtav ja loetav nii päevavalges kui ka pimedal ajal.

Kui kaua võtab aega ajutiste liikluskorralduste planeerimine, sobivate vahendite valmistamine ja kokkuotsimine (vaevalt et kõik kohe laos olemas on)?

Olenevalt objekti suurusest võib vajadusest kuni ajutise liikluskorralduse ülespanekuni minna mitu nädalat. Objekti ehitaval ettevõttel on mitu võimalust, osal ettevõtetel on oma liikluskorraldusosakond ja vahendid olemas.

Teine võimalus on peatöövõtjal tellida liikluskorraldusteenus sisse. Seda saab teha erineval kujul: kas tellitakse sisse ainult märgid ja toimetatakse ise objektil või tellitakse sisse terve ajutise liikluskorralduse teenus ehk märgid ja kohapeal olev liikluskorraldaja, kes vastutab ajutise liikluskorralduse eest.

Seotud lood:

Millest üldse alustada, et projekt eluliselt ka toimiks?

Liikluskorralduse korraldamine hakkab pihta vajaduse kaardistamisest. Liikluskorralduse projekti valmistamisel (koosneb seletuskirjast ja projekti joonistest) tuleb arvestada sellega, kuidas plaanib ehitaja teed ehitada ja mis piirangud või tingimused on tellija ehitusele seadnud.

Näiteks mõni leping keelab teatud kohtades riigitee sulgemist ja selles kirjutatakse ette vajadus tagada igal ajahetkel 1 + 1 või 2 + 1 sõiduradadega liiklus. Lisaks tuleb tipptundidel kasutada liikluse reguleerijaid jms. Teest olenevalt võib nõudeid olla mitu. Mida vähem piiranguid, seda kergem on liikuskorralduse projekti koostajal.

Nüüd kui ehitaja ja liikluskorralduse projekti koostaja on jõudnud ühistele arusaamadele, kuidas asja ehitatakse, siis peab projekteerija koostama liikluskorralduse projekti, mis, nagu öeldud, koosneb seletuskirjast ja joonistest. Oma mõtetega aitab ka tellija, kes peab projekti ära kooskõlastama, enne kui ehitus üldse pihta saab hakata.

Kindlasti tuleb paika panna isik, kes vastutab liikluskorralduse eest. Tema peab olema kursis liikluskorralduslike arengutega objektil ja hoidma asjadel silma peal.

Kui see kõik on tehtud, siis kes projekti kooskõlastavad? Suurtel teedel on palju liiklust, sõidavad bussid, veetakse kaupu – muudatus peab olema kõigile arusaadav ja näiteks liinivedudel tuleb osata sellega arvestada, et vajadusel liine ümber korraldada.

Projekt on vaja enne ehituse alustamist kooskõlastada teeomanikuga, olgu selleks siis kas Maanteeamet või kohalik omavalitsus.

Lisaks võib olla vajadus suhelda bussifirmade ja vedajatega, kui liikluskorralduse muudatus puudutab näiteks bussiliinide graafiku muutmist või peatuste ümbertõstmist. Bussiliinide muutmisega võivad ehitajale kaasneda lisakulud, sest suurenenud sõiduringe on vaja vedajatele kompenseerida. Mõnikord pöörduvad ehitajad ise vedajate poole, kuid kõige lihtsam on lasta seda teha teeomanikul.

Maanteeameti puhul vaatab iga projekti puhul bussiliinide muutused üle ühistranspordiosakond. Üldiselt leitakse lõplik lahendus koostööna, mõni projekteerija küsib juba varakult teeomanikult nõu, et kuidas asja lahendada, mõni pusib ise. Reeglina valmib parim lahendus koostöös.

VAATA JA LOE LISAKS:

Kui lõpuks on projekti detailides ja liikluskorralduslikes lahendustes üksmeelele jõutud, siis sobivuse korral kooskõlastab teeomanik liikluskorralduse projekti. Kooskõlastajaks on piirkondlik liikluskorraldaja, kes suurematel objektidel arutab asjad läbi ka ajutise liiklusekorralduse koordinaatoriga.

Kui projekt on saanud kooskõlastuse, siis saab liikluskorraldust teostav ettevõte hakata tootma infotahvleid ja ette valmistama märke. Kiirema toimetamise puhul pannakse märgid valmis paralleelselt kooskõlastusprotsessiga, et aega säästa.

Usutavasti on suur osa üldlevinud liikluskorraldusvahenditest olemas, aga midagi tuleb ka juurde valmistada?

Üldiselt on ajutise liikluskorralduse ettevõttel vaja toota ainult teetööde teabetahvlid ja vajadusel ka suunaviidad. Muud tavapärased märgid (püstmärgised, kiiruspiirangud, hoiatusmärgid, lambid, piirded) on tihtipeale olemas.

Kokku peaks kogu eelkirjeldatud protsess ajutise liikluskorralduse projekti projekteerimise alustamisest kuni märkide valmistamiseni võtma keskmiselt kaks nädalat. Siis on piisavalt aega, et saada projekt teeomanikuga kooskõlastatud ja märgid välja.

Olenevalt objektist võib aeg kindlasti varieeruda – nädal siia, nädal sinna. Kõik oleneb ka kooskõlastusringidest ja osaliste arvust. Tegemist on ikkagi objektipõhise rätsepatööga.

See kõik tundub kõrvalseisja jaoks siiski väga keeruline ja kui ütlete, et kahe nädalaga peaks asjad korda saama, tundub see lausa ulmekiire protsessina. Kui palju erinevaid spetsialiste – projekteerijatest liikluskorraldusvahendite valmistajateni – on ühe teelõigu ümberkorraldusega seotud?

Terves protsessis on osalisi palju: peatöövõtja ehk siis ehitaja projektijuht, ehitaja objektijuhid, liikluskorraldust organiseeriva ettevõtte projektijuht (või peatöövõtja enda liikluskorralduse osakonna projektijuht), liikluskorraldusprojekti projekteerija, omanikujärelevalve, bussivedajad, tee omaniku esindajad, liiklusmärkide tootjad, liikluskorraldusvahendite paigaldajad, hooldusega tegelevad töötajad jne.

Maanteeametiga kooskõlastatavate projektide puhul on kooskõlastusprotsessis osalejateks piirkondlik liikluskorraldaja, vajadusel ajutise liikluskorralduse koordinaator, ühistranspordiosakonna spetsialistid, teehoiuosakonna ehituse projektijuht, korrashoiuspetsialistid jt.

Isegi kui liikluskorraldus on paigas, siis on ehitus ja sellest tulenevalt ka liiklus dünaamiline. Ehk kui muutub ehituse iseloom, muutub ka liikluskorraldus. Kõike ette näha ei saa, nii et ka objekti ehitamise ajal koostatakse ja kooskõlastatakse täiendavalt kindlasti mitmeid või mitmekümneid liikluskorraldusjooniseid.

Suurte objektide puhul, kus liikluskorraldusmuudatused on vaja teha öösel (liikluse vähesuse tõttu), võib liikluskorraldust välja panna ligi 5–6 inimest. Selleks et märgid püsiksid korras ja puhtad, on vaja igapäevaselt objekti liikluskorraldust kontrollida ja märke hooldada.

Nüüd kui oleme aru saanud, mismoodi ajutine liikluse ümberkorraldamine toimub, tahaks teada ka seda, kes esimesena ütleb, et just täpselt selles kohas on vaja hakata asju muutma ja mille alusel neid üldse muudetakse?

Üldiselt hakkab liikluskorralduse planeerimine kaudselt pihta Maanteeametis ehitushankega. Ehk vajadus liikluskorralduse muudatusteks tuleneb sellest, et teeomanik soovib teega midagi ette võtta või ehitada täiesti uue tee.

Hanked ehitatakse üles selliselt, et võimalikult vähe liiklust segada. Kõige lihtsam oleks suveks tee kinni panna ja suunata liiklejad ümbersõidule, kuid see ei ole liikleja jaoks mõistlik. Sellepärast tuleb ka siis arvestada objektidel ajutise liikluskorraldusega.

Hanke tingimused olenevad tee iseloomust: milline on liiklussagedus, milline on liikluse iseloom, kui suur on raskeliikluse osakaal, kas ehitusobjekt jääb laiade/kõrgete/raskete vedude teele jne.

Oluline on ka arvestada, millise iseloomuga töid tehakse. Kui tegemist on sulgemisega, siis tuleb juba varakult mõelda võimalike ümbersõitude peale, kui tegemist on taastusremondiga, siis on asi lihtsam. Erinevaid tööliike ja tehnoloogiaid on palju ning tehnoloogiad valitakse selle alusel, et tööd võimalikult kiiresti tehtud saaks.

Kindlasti on vaja analüüsida ka seda, kas mingil kellaajal on liiklus suurem ja mingil kellaajal väiksem. See tuleb eriti hästi välja lõikudel, mida inimesed kasutavad tööle ja koju sõitmiseks ehk kus on välja kujunenud hommikune ja õhtune tipptund. Samas, päeval võib sama lõigu liiklus väga rahulik olla.

Sellest tulenevalt saab juba hankesse nõuded kirjutada, näiteks kas peab tagama igal ajahetkel 1 + 1 sõidurajad, kui need ka enne olemas olid. 2 + 2 puhul aga, kas on vaja tagada kindlatel aegadel 2 + 1 sõidurada, nii et näiteks õhtul linnast välja peab viima kaks sõidurada ja sisse üks, hommikul vastupidi: linna sisse kaks sõidurada ja välja üks jne.

Mõnes kohas ongi mõistlik ehitada ainult öösel, sest päeval on liiklus nii tihe, et mõistlikult seal asju ajada ei saa. Kuid nagu enne öeldud, isegi kui väga hästi ette planeerida, võib ehituse ajal tekkida vajadus liikluskorralduse järele, mida enne kajastatud polnud.

Ehitus ja liiklus on dünaamiline, pidevas muutumises ja vastasmõjus olev protsess, kuid mida põhjalikumalt eeltööd teha, seda paremini saab korraldada ka ajutist liiklust ning probleeme on selle võrra vähem.

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.