VIDEO | Mida teha, kui oled autoga hange kinni jäänud?

 (75)

Lumerohke talv on põhjuseks, miks hange kinni jäädakse. Kõige targem on olukorda enne sügavasse lumme sõitmist hinnata, et edasisi probleeme vältida. Kui aga lumi on auto võimete jaoks liiga sügav, ei ole kõik siiski veel kadunud. Mõtestatult tegutsedes on suur tõenäosus ilma kõrvalise abita lumest välja saada.

Kinni jäämise anatoomia

See, kui kaugele auto lumes või mujal pehmel pinnasel edeneb, sõltub sõiduki kliirensist, rehvi kvaliteedist ja värskusest ning alles seejärel veoskeemist. Tähtis on ka pind - kui lumi on sügav, aga õhuline, on sellest läbi sõitmine üsna lihtne.

Kui lumi “pakib” ehk on märg ja raske, siis ei edene ka nelikveoline auto tavalise talverehviga kuigi kaugele. Madala kliirensiga auto puhul tekib auto põhja alla kiiresti lumepakk ning rattad jäävad sõna otseses mõttes rippu ega vea edasi.

Hea nelikvedu jõuab sellistes oludes lihtsalt kaugemale - kinni jäämine on aga aja küsimus. Nelikveolisega põhja peale jäämine tähendab üldjuhul ka seda, et kõrvalise abita liikuma enam ei pääse.

Jõuline gaasi andmine teeb asja hullemaks

Kui juhtub, et lume sügavust ja sõiduolusid on alahinnatud ning auto hoog hakkab sõites raugema, tuleks võimalikult kähku sidurit vajutada või automaatkastil käiguvalits N asendisse liigutada, et vältida vedavate rataste tühjalt kaapimist.

Seotud lood:

Suurema hooga tühjalt kaapivad rattad edenemisele kaasa ei aita, kui lume all ei ole (piisavalt lähedal) tugevamat pinnast. Pigem vastupidi - ratta kaapimisest tekkiv hõõrdumine loobib ratta alt lume ära ning auto vajub veelgi sügavamale lumme (või pinnasesse).

Kui auto edasiliikumise hoog lõpulikult otsa saab ja rattad hakkavad kohapeal tühjalt ringi käima, siis lisaks kaevetööle sulavad hõõrdumise tõttu ka lumi ja jää ning moodustub jäine märg kauss, millest välja saamine on hoopis keerulisem.

Paljud täbarad olukorrad on lahendatavad mõtestatud tagurdamisega, aga seda üksnes siis, kui ohtra gaasitamisega end täiesti kinni ei ole “istutatud”. Hooga lumme sõitmine toob kaasa muidki muresid: on oht autot lõhkuda ning inertsiga võib masin liikuda soovimatus suunas.

Jõnksutamine

Kui auto natukenegi veel liigub edasi-tagasi, aga päris kohe hangest välja ikkagi ei tule, siis tuleks proovida seda edasi-tagasi jõnksutada. Selleks liigutada autot kuni rataste kaapima hakkamiseni maksimaalselt ettesuunas ja siis proovida (gaasiga üle pingutamata) võimalikult palju hoogu koguda ja tagasisuunas liikuda.

Kui liikumine jälle raugeb, siis sõita taas ettesuunas. Iga edasi-tagasi liikumisega rajab ratas endale teed juurde, surudes lund tugevamaks pinnaks kokku. Jupphaaval sõidujälge ette meisterdades kujuneb lõpuks piisav hoovõturada, millelt saab koguda piisavalt hoogu, et hangest inertsi kaasabil välja saada.

Mõtestatud tagurdamine

Kui auto lumme kinni jääb ja kuhugi suunas ei liigu, on kõige tõenäolisem variant olukorrast pääsemiseks tagasi tuldud jälge pidi minna. Auto on läbi lume sõites jätnud rataste alla kõvema pinna ning sama jälje peal on ratastel toetuspind olemas, seda sõltumata veoskeemist. Tihtipeale liiguvad tagaveolised autod lumes otse sõites isegi kaugemale just sel põhjusel, et tagumised rattad saavad tõugata sõidukit edasi esimeste rataste poolt kinni tambitud lumel.

Ent kui hoog raugenud, tuleks autost ettevaatlikult väljuda, olenemata päevaajast panna selga helkurvest, kui sündmus toimub liiklusele avatud kohas ning võtta pagasiruumist talvehooaja eel varutud labidas. Kõigi rataste eest ja tagant tuleb lahtine lumi ära visata, et vähendada takistust auto liikumisele.

LOE LISAKS:

Lume võiks eemaldada umbes meetri pikkuselt alalt, see on tavaliselt piisav, et auto saaks hoogu koguda. Lund peaks ära viskama selliselt, et vabastatav pind oleks samal kõrgusel rehvi alumise servaga. Auku ei maksa ratta taha kaevata, sest auto võib sellesse uuesti kinni jääda ja kõrgemale välja saamine on keerulisem.

Kui ratta tagant on lahtine lumi eemaldatud, tuleks istuda autosse ja proovida rahulikult tagurdada. Võimalusel tuleks paluda abi ja autot samal ajal ka inimjõul lükata.

Tagurdades anna tundlikult gaasi

Rehvi pidamine on kõige parem haarduvuse ehk rahvakeeli pidamise piiri peal, siis kui ratas veel pinnasel ei libise. Seepärast tuleb tagurdama hakkamisel gaasiga ettevaatlikult ümber käima. Gaasi vajutamata sidurit vabastades või automaatkastiga masinal õrnalt gaasi vajutades saab kiiresti selgeks, kas auto hakkab liikuma või kaabivad rattad endiselt ühe koha peal. Kaapeväldik oleks mõistlik vähemalt esialgu peal hoida, sest piduritega jagab auto veojõudu vedavate rataste vahel ja on lootus paremini välja saada.

Kui auto liikuma hakkab, tuleb gaasi sujuvalt juurde anda, sest kord juba liikuma hakanud auto liigub inertsist edasi ja siis on isegi mõõdukalt kaapivatel ratastel lootust kusagilt pidamist leida ja hoogu juurde anda.

Palju sõltub oludest ja veoskeemist, aga mingites oludes võib jällegi uljas gaasipedaaliga ümber käimine abiks olla, sest kaapiv ratas loobib lahtise lume eest ära ja puhastab ka rehvimustrit. Kuid see eeldab ikkagi seda, et lume all on tugevam pinnas, millelt haarduvust otsida. Kui kõik on pehme ja “põhja all ei ole,” siis ei aita gaasitamine ja rataste ringi laskmine kaasa. Paljuski on see tunnetuse küsimus.

Mõni nipp, kui tagurdamine ei toimi

Kui auto eelkirjeldatud viisil liikuma ei saa, siis tuleks rataste eest ära visata veel lund, sh võimalikult rehvi lähedalt. Kui ümbruses on käepäraselt okaspuude oksi, liiva, killustikku või muud sarnast, siis tuleks proovida panna midagi rehvi ette, et tekitada haarduvamat pinda. Mäge pole siiski mõtet ratta ette ehitada, sellest üles ronimine on omaette katsumus.

Kui muud käepärast ei ole, siis variant on ka tekstiilist sõitjateruumi jalamatid. Põhimõte on see, et rehvi ja maapinna vahele tuleb panna midagi karedat. Kõik, mis on karedam jääst, võib abiks olla.

Kui ratta eest õnnestub teisaldada piisavalt lund ja jalamati saab rehvini lükata nii, et see ulatub servapidi ratta alla, siis võrreldes jääga on haardetegur jalamati peal palju suurem ning see võib olla piisav, et anda autole vajalik esimene liikumapanev hoog.

Kui auto just põhja peal lumes kinni ei ole, siis on üldiselt vaja väga vähe, et uuesti mööda tuldud jälge tagasi liikuma pääseda. Mõnikord piisab ka kui keegi kergelt autot kaasa lükkab. Ka teise autoga köiest tõmbamisel ei ole vaja arutult gaasitada ja suure hooga tõmmata, on risk auto ära lõhkuda või veelgi rohkem sisse kaevuda. Ikka mõistlikult ja rahulikult, sest liikuma saamiseks ei ole palju jõudu vaja. Kui rahulikult ei ole piisav, siis tuleb loomulikult hoogu suurendada, aga teha seda järk-järgult.

Kõik need nipid on abiks juhul kui auto ei ole suure hooga kaugele sügavasse lumme kinni sõidetud. Kapitaalselt lumes (liivas, poris) kinni jäänud auto välja sikutamine nõuab juba rohkemat pingutust ja ka teadmisi.

Siis tasuks pöörduda spetsialistide poole. Väga suureks abiks on maastikusõiduhuvilised, kellel on olemas vajalikud vahendid ja ka oskused täbaraid kinnijäämise olukordi lahendada.

Jäised roopad on omaette väljakutse

Eriti väikestel tänavatel ja magalarajoonides majade vahel on praegusel ajal sügavad jäised roopad, üle mille tuleb parkimiskohale tagurdada. Kahe rattaga risti roopasse lõksu jäänud juhid on tavaline asi. Tüüpiline on, et mootorile antakse pöördeid, nii et ulub aga kasu ei midagi! Jäärennis ei ole ka midagi ratta eest ära kühveldada, kui just raudkangi autos kaasas ei ole.

Ka sellises olukorras päästab tihtipeale hästi vaikselt jõnksutamine, kuniks auto liikumise amplituud kasvab nii palju, et hooga saab servast üles. Jõnksutamiseks ei ole tingimata vaja käiku edasi-tagasi vahetada, sest ühes suunas vajub auto ise. Piisab nõrgast gaasipedaali vajutusest ja siduriga mängimisest, kui auto on käsikastiga.

Kui jõnksutamine ei aita, siis läheb juba vaja peotäit graniidipuru, mida tegelikult võiks autos kotikesega ka varus olla, kui tead ette, et jäärennid või karmid tingimused varitsevad. Graniitkillustiku asemel aitab ka kõrvaline abi.

LOE LISAKS:

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.