SUURES PILDIS: Lahkunud fotograaf Kalju Suure pühendus: Olla ikka tubli ja õnnelik!

Kuidas ja mis asjaoludel me sel päeval aastal 2009 ühe sõbraga legendaarsesse Kuku kohvikusse läksime, ei oska enam meenutada. Kui olime Vabaduse väljakul kunstimaja all asuvas kohvikus istet võtnud, märkas meid ka nurgalauas tasahilju teed rüübanud heledes tuulepluusis mees. Erinevalt meist, juhukülalistest, käis Kalju Suur KuKu kohvikus tihti, see oli ju kultuuriinimeste üks meelispaiku. Pilk kavalalt naeratamas, võttis ta peagi oma sumadani ja teeklaasi kätte ja tuli meie suunas; metalljalgadega tool kriipis korraks põrandat, kui ta end meie lauda istuma sättis. "Vaatan, et te olete nii toredad noored inimesed. Kas võib teiega liituda ja natuke oma raamatuid näidata? Mul on kirjastuses mõned ülejäägid, võib-olla midagi meeldib teile!"

Uute inimestega kontakti saavutamises ei olnud fotograaf Kalju Suurel vist kunagi raskusi. Headus ja soojus, mis mehest sel pärastlõunal kiirgas, ei jätnudki lihtsalt muud varianti kui pikemalt vestlema jääda. Ühes raamatutest, mida Suur meile näitama asus, oli sees ka ka kuulus foto "Liivakell", mis on omal ajal jõudis ka sügaval nõukogude ajal esimese aktifotona ajakirja "Sovetskoje Foto".

Kes oli aga sel nädalal meie seast lahkunud, äsja veel oma 85. sünnipäeva tähistanud Kalju Suur?

Päevapiltnik, kes märkas ja nägi

Kalju Suur sündis 1928. aastal Tallinnas. Elanud erinevates lastekodudes, asus ta pärast kooli lõpetamist tööle trikotaaživabrikusse Marat. Aastast 1956 tegutseb ta aga fotograafina ning 1981. aastast oli ta kultuurilehe Sirp ja Vasar fotograaf. ning kes fotograafiapisikusse nakatanud, ei saagi enam terveks. Seega kõikidel kultuurisündmustel, näituste avamistel... võis olla kindel, et Kalju Suur on alati kohal, ka siis kui töö kultuurilehele oli juba ammu möödas. Kaamera kaasas, kepile toetudes, vaatas ta ümbritsevat alati säravi silmi, et siis õigel hetkel kaader kätte saada.

Tema panus tervete perioodide jäädvustamisel kulutuurielus on hoomamatult suur: pole vist kultuuriinimest, keda ta poleks pildistanud. Pole vist ühtegi laulupidu, mis oleks vahele jäänud. Otsidest aastakümnete lõikes tagasi minnes mõnest näitlejast, lauljast või kunstnikust vana fotomaterjali, võib ikka ja jälle leida foto tagaküljelt templi "Kalju Suur". 1999 aastal sai ta Kultuurkapitali elutöö preemia, 2001. aastal V klassi valgetähe ordeni.

Nimekiri Kalju Suure erinevatest fotoalbumitest, pildiraamatutest on samuti pikk. Tõsi, äriliselt need end ehk ei õigustanud - sealt ka aastatepikkune "kirjastuse jääkide" personaalne müümine, ent iga paari aasta tagant ilmunud fotoabumid on teinud ka tänapäeval valiku tema fotodest kättesaadavaks.  Mustvalge foto perioodil tehtud teosed on ju tihti vaataja jaoks peaagu et kadunud. Kord ehk ajalehes või ajakirjas ilmunud päevapilt ja hetketabamus kaob ju järgmisel päeval juba unustusse.

KALJU- HILLAR SUUR

18.veebruar 1928. a sündis Tallinnas

Abielus, 2 last, 3 lapselast, 1 lapselapselaps

1946 Tallinna 1.Õhtukeskkooli

1947 Tallinna Raudteetööstuskool

Tallinn-Väikse Veduridepoo lukksepp

Marati mehaanik

1981–1994 ajalehe Sirp ja Vasar fotoreporter

Tallinna Fotoklubi ja fotogrupi Stodom asutajaliige

1995 asutas kirjastuse Suurkalju

Osalenud üle 150 rahvusvahelisel näitusel, teinud 140 isiknäitust 15 riigis

1978 Rahvusvahelise Fotokunsti Föderatsiooni kunstniku tiitel AFIAP

1999 Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia

2001 V klassi Valgetähe orden

2007 Rahvuskultuuripreemia

"

"Liivakell" - kõige ilusam naine, keda olen kunagi pildistanud"

Kalju Suurega seoses ei saa üle ega ümber ilusatest naistest.

2002 aastal seisid naistepäeva eel pikemat usutlust kavatsenud Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk ja fotograaf  Rauno Volmar koos Kalju Suurega Vabaduse platsi servas. Ilm oli ilus, ent nii mõnegi mööduva daami nägu oli morn. Neil aga tõstis Suur kasvõi nii möödaminnes tuju, öeldes mõne komplimendi ja andes kompveki. Viimane muide oli justkui firmamärk - "kaljukommid" olid tal justkui kaasas, et inimestel tuju heaks teha.

"Ega kommijagamist nüüd nii palju ka ole. Lihtsalt räägitakse palju, see ju tänapäeval haruldane: tuleb keegi, annab heast tahtest kommi. Tegelikult pole komm oluline. Koos kommi ja sõnadega kingid ju hea tuju. Kui palju on tänaval morne inimesi, kui morn rahvas! Sellised lõuapoolikuid kui mina võiks rohkem olla, üksi ju vankrit vedada ei jõua," rääkis ta toonases intervjuus. Mida Sikk ja Suur omavahel naistest, ilust ja nende ka Suure ühe lemmikfoto, "Liivakella" pildistamisest rääkisid, loe siit: Fotograaf Kalju Suur teab naise ilu saladust

Muide, üks fotoraamatutest, mida me aga neli aastat tagasi koos kohvikus vaatasime, ja kus ka kuulus liivakella-foto sees oli, saigi minu omaks. Palusin, et autor kindlasti ka oma käega pühenduse kirjutaks, otse autorilt ostmise rõõm. Suurel polnud selle vastu midagi, oli hoopis meelitatud. Ta kirjutas soovituse, mille järgi tundus ta ka ise elavat:

"Olla ikka tubli ja õnnelik!"

----

Kalju Suur suri 13. novembri pärastlõunal, olles veetnud viimase elukuu hooldekodus.

Vaata fotogaleriid erinevatest kultuuriinimestest, kel oli au tema kaamerasilma ette jääda - Juhan Viiding, Jaan Kross, Neeme Järvi... nimekiri on pikk. Ja see on vaid imepisike - ja ehk ja juhuslik -  osa tema töödest, mida siin galeriis vaadata saab!