Kuidas need fotod sündisid, oli see tegelikult juhuslik õnn, et tegelane sel moel pildile jäi?

Tegu ei ole juhusliku tabamusega - läksime hülgeid pildistama ning lootsime kohata rohkem hülgeid kui see üks, mis nüüd tuntuks on saanud.

Hüljes ei paistnud sind eriti kartvat, harjus sinu kohalolekuga peagi ära?

Nägin seda hüljest eemalt, aga kuna ta inimest pelgab, siis vupsas ta vette ja oli kadunud. Kuna aga eeldasin, et ta tahab tegelikult tagasi tulla, pidin tegema lihtsalt nii, et ta tagasi ka tuleks.

See tähendab, et tuleb olla mitte inimese moodi ja mitte liigutada. Istusin kummipükstega umbes 10-15 cm kõrguses vees, kaamera oli mu ees statiivil vee kohal ja vaadata sain läbi nurkpildiotsija. Niimoodi ootasin ka hülge ära. Selleks kulus umbes üks tund. Järgmine tund pildistasin, kuigi valgus oli võrdlemisi heitlik, eriti plassis valguses filmisin natuke.

Eks ta ikka algul vaataas ja uudistas mind, aga veendus mu ohutuses ja ronis kivile tagasi. Eks need piltidel olevad asendid on tegelikult ikka sellised lühikesed viivud, ega ta selliseid poose kauaks ei võta.

Kas tegu oli asukohaga, kus oled ka varem käinud?

Ma ei olnud seal varem käinud. Pildistades pole rikutud ühtegi piiratud liikumisala-, ega liikumiskeeluga aladele kehtivat seadust, sest ma isiklikult ei pildista kunagi ühtegi elusolendit põhimõttel "mis iganes, mina pean oma pildid saama". Kui ma näen, et minu sekkumine häirib või ohustab kellegi elu ja käitumist, tõmbun pigem tagasi, mitte ei pressi edasi!

Läksime sinna tegelikult paadiga merelt ning tegime eeltöö ära, kuhu võib minna ja kuhu mitte.

Foto: Valmar Valdmann

Foto: Valmar Valdmann

Foto: Valmar Valdmann

Foto: Valmar Valdmann

Foto: Valmar Valdmann

Foto: Valmar Valdmann