SUURES PILDIS: Haruldased vaated remonditöödes Toompea lossi katuselt
Juba enne 1219. aastat, mil taanlased hakkasid Toompea nõlvadele esimest kivikindlust ehitama, asus siin muistne puitkindlus. Tehes nüüd ajaloos pikema hüppe, siis tänapäeval Toompea lossina tuntud roosa barokki ja klassitsismi kätkev hoone ehitati kubermanguhoonena. Et uuele võimsale hoonele ruumi teha, lammutati mitmed seal varem olnud ehitised.
Tõsi, toona pärast Põhjasõda oligi valitsuskeskus jäetud võrdlemisi unarusse ja sel kohal varem asunud hooned olid ligi pool sajandit lihtsalt lagunenud: pärast 1710. aastal alla kirjutatud alistamislepingut võtsid siin juhtimise üle venelased, kes esialgu ei suutnud vastalistatud maal midagi korda saata.
Olukord muutus Katariina II ajal, kelle käsul hakati Toompeale ehitama Eestimaa kubermanguvalitsuse hoonet (1767-1773).
Uue ehitise kavandas Jenast pärit arhitekt Johann Schultz. Peafassaadi kujunduses domineerivad veel barokk-kunsti motiivid, maja sees valitses aga juba varaklassitsism.
Kuid nüüd pildid kõrgelt katuselt ja majast seest!
Turistide pilkude ja kaameraklõpsude nimel konkureerimisel on Toompea lossil aga edev naaber, Nevski kaderaal. Olgem ausad, ka nüüd avaneb Toompea lossi avatud katuselt kirikule uhke vaade.
Silmapaistvus oligi Püha Aleksander Nevski katedraali rajamisel üks põhiargument. Kui varem laius siin park ja turuplats ning esialgu plaaniti ehitada tagasihoidlikku vene kirikut, siis toonase Eestimaa kubermangu kuberneri Sergei Šahhovski algatusel võeti projekt suuremalt ette, korraldati üle-Venemaaline korjandus, sest eesmärgiks oli kirik, mis oleks sümbol omaette: "Merelt ja maalt säraks kõrgelt üle Tallinna vene peakiriku rist, kui õigeusu võidu tunnus".
Historistlikus stiilis kirik petabki tihti turistid, kes ei aima, et hoone valmis alles 1900 aastal.
Kuid mis toimub majas sees?
Sel suvel on renoveerimisel ka hoone keskne ja kõige olulisem esindusruum - Valge saal.
Täna võrdlemisi tagasihoidliku interjööriga saal oli veel enne 1930ndatel ettevõetud renoveerimistöid õige luksuslik: siin kaunistas lage ovaalne peegel ning seinu katsid rippdekoorid. Antiigi eeskujul rõhutasid külluslikkust ka kõik väiksemad detailid: vaasid, trofeed ja urnid - hoone meenutas elegantset aadlipaleed, ning küllap sellepärast juurdus 18. sajandi viimasel veerandil nimetus Toompea loss.
