SUURES PILDIS: Afganistani missiooniks treenitakse lumises metsas, lõhnakuusk soomuki küljes

Eelmisel nädalal harjutasid ligi 200 Scoutspataljoni võitlejat Läänemaal Kiltsis ja Harjumaal Lintsis Afganistani missiooniks vajalikke oskusi. Üllatuslikult polegi õppustele sõiduks vaja hommikul vara tõusta, fotograaf kutsutakse pildistama alles lõunaks. Õppus Gleipnir on avalöögiks õppuste tsüklile, millega valmistatakse ette maikuu lõpus Afganistani suunduv Kaitseväe järgmine kontingent Estcoy 14. Kui kodusel Eestimaal harjutati lumises metsas ning situatsioonid mängiti läbi ilma eriliste kostüümideta, siis marulisemad toimingud viiakse läbi vahetult enne missioonile minekut Lätimaal.

Afganistani küla imiteeriv keskond: lossivaremed, nõukaaegsed ehitised ja ports telke

Endise Nõukogude Liidu armee poolt rajatud Kiltsi lennuväli laiub ca 800 ha suurusel alal, mis on nüüd Kaitseväe sõjamängude tanner. Siin on õppusteks püsti pandud ka laager – staabi ümber on presendist telklinnak, ratastel ja ratasteta sõjatehnika. Kaugemal asuvad Afganistani küla jäljendavad ehitised, kus hakatakse läbi mängima situatsioone, mis missioonil olles kohalikega ette võiks tulla.

Saanud kompanii ülemalt kapten Eero Aijalt õnnistuse ja kapten Lusiku kaasa, suundume uudistama. Jalaväelased liiguvad kolonnis "Afganistani küla" poole, mis on tegelikult barokse Ungru lossi varemete juures olevad nõuka-aegsed rajatised läbisegi üksikute presendist telkidega.  
 

Ohtlikud situatsioonid mängitakse läbi

Ungru lossi poole viidates viskab üks sõduritest nalja: "See on meil siis mošee! Oled enne nii uhket näinud?"

Ja siis saab näha näitemängu - kaitseväelased, kes on maskeeritud afgaanideks, kontrollitakse igakülgselt läbi. Uuritakse nende masinaid, kas transporditakse ehk keelatud relvi ning patsutatakse "kohalikke" pealaest varbani, kas on miskit teistele ohtlikku peidus seljas hõlsti all. Autost leitud relvad konfiskeeritakse ja mees võetakse uurimise alla.

Pikem protsess on külatee läbikammimine miiniotsijatega. Kui reaalselt võib see aega võtta lausa terve päeva, siis mina saan kapten Lusiku saatel jalutada kõigest paar tundi. Liigume väga aeglaselt. Vahepeal kutsub roodu ülem mehed tee algusesse tagasi ja alustatakse otsast peale. Varbad hakkavad vaikselt külmetama.

Kui minule tundub, et midagi ei toimu, siis kapten Lusiku sõnul juhtub tegelikult kogu aeg aina midagi uut.

Võsas ragistavad vaenlased ja omad läbisegi. Korraga läheb teed miinidest puhastavate sõdurite ja minu silmale nähtamatu vaenlase vahel tulistamiseks.

Kapten Lusik püüab leida kaaslastelt minu jaoks kõrvatroppe, aga tulutult. Õnneks selgub, et mul on väga vastupidavad kõrva trummikiled.

Korraga selgub, et oma mees on võsas pihta saanud ja haavatu tuleb tule alt välja kanda. Kui kanderaamile sattunud tegelane näib üpriski rõõmus olevat, siis päriselus ei taha ilmselt keegi sellisesse situatsiooni sattuda.

Kuna “haavatu” oli jäänud korralkult rihmadega kanderaamile sidumata, libiseb ta kraavinõlval koomiliselt tagumistele vedajatele otsa.

Lahinguolukorras on selline viga andestamatu. Aga õppused selleks ju ongi, et hiljem vigu vältida.

Pool päeva tegevusetult oodanud meditsiinitöötaja Piller saab lõpuks käe valgeks.

Pärast lahingusituatsiooni suundume tagasi laagrisse, kus mul on veel võimalus uudistada sõdurite igapäevaelu, pugeda telki ja katsuda päris oma käega miinipildujat.

Kompanii ainuke naisolevus jääb kahjuks tagasihoidlikuks ning tema isiklikku kiirabi-soomukit seekord temaga pildistada ei saa.

 

Afganistanis teeniv sõdur täisvarustuses:

 

Tore oli märgata, et ühes õiges soomukis on olemas ka lõhnakuusk:

 

Eestlaste laagrisse tõi elevust vahepeal ka autoga laagrisse toodud  "haavatud afgaan", kes kiitis inglise keeles: “American bad, Estonian good!”