Delfi sotsiaalkampaania “Roolis ei loe” kutsub üles roolis olles mitte kasutama nutiseadmeid. Üleskutsega juhime kõikide liiklejate tähelepanu nutijoobe ohtlikkusele. Hooligem endast ja oma kaasliiklejatest. Kasuta #rooliseiloe või kirjuta meile oma kogemustest vihje@delfi.ee

Roolis lugeda on imelihtne ehk kuidas ma loomkatseid tegin

 (43)
Valik nutitelefoni kasutajaid Tallinna liikluses.
Valik nutitelefoni kasutajaid Tallinna liikluses.Foto: Taavi Sepp

Ühelt poolt fakt, et 2018. aastal juhtus 10 rasket liiklusõnnetust põhjusel, et juht tegeles roolis kõrvaliste asjadega: piisab kui pilk on teelt mõne sekundi eemal ja jama ongi käes. Teisalt aga kogemus "kaasamõtleva" autoga, mis justkui annabki loa vahepeal lõdvemalt võtta. Kes ütleb, kuidas ahvatlusele vastu panna?

Suure osa mu tööst moodustab uute sõidukite testimine. Kaasaegsed autod on üsna ühtemoodi head. Ostuotsust määrab üha rohkem emotsioon ning see omakorda sõltub suures osas mugavus- ja turvavarustusest, mida autoga kaasa saab. Ja mida aeg edasi, seda rohkem kõikvõimalikke abisid on, sest me liigume isejuhtivate sõidukite ajastusse. See omakorda tekitab autojuhis tunde, et auto on piisavalt tark, et inimese rumalaid otsuseid parandada.

Suured ekraanid ja vinged turva- ja juhiabid

Tootjad teevad panuse üha suurematele ekraanidele, ühenduvusele, turva- ja juhiabidele, mis muudavad auto peaaegu isejuhtivaks.

Kanada krediidiettevõtte CarLoans värske uuringu põhjal on uuema aja kõige kasulikumaks abisüsteemiks tunnistatud kohanduv kiirushoidja koos rajalhoidjaga, ehk seade, mis radarite ja kaamerate abil jälgib eespool, külgedel (ja kallimate süsteemide puhul ka taga) liiklust ja kohandab auto kiiruse sellele vastavaks, hoides sõidukit samal ajal kindlalt sõidujoonte vahel. Juhti mureks on seade sisse lülitada ning edasi on võimalik sõita isegi kuni paarkümmend sekundit nii, et käed ei ole roolil.

Seotud lood:

Võtame näiteks hetkel Eesti uute autode müügitabelite esinumbri, Toyota linnadžiibi RAV4, millega ma parasjagu pikka sõidutesti teen. Hübriidajamiga sõiduk on kõrge isteasendiga, uhkelt varustatud, särtsakas ja ökonoomne: maanteel ühtlasel kiirusel sõites saab hakkama umbes 5-liitrise kütusekuluga.

Aga mitte "öko" ei ole selle auto parim omadus vaid võimalus, pikalt roolis olles natuke vabamalt hingata. Lülitad kohanduva kiirushoidiku ja rajalpüsimise abi sisse ning lased autol roolida.

Märguande "aseta käed roolile, süsteem lülitub välja" peale võtad korraks roolist kinni, juhiabi rahuneb ja paarkümmend sekundit on jälle mureta, tee mida tahad, vahi kuhu tahad. Juhuste kokkulangemise tõttu proovisin selle "vahi kuhu tahad" omal nahal järele.

Seekord oli mul õnne

Kui ma tavaliselt ühendan telefoni auto infolustiga ning panen silma alt üldse ära, siis testis oleval RAV4-l on üks ühenduvusseadistus teeninduses tegemata ning ma ei saa oma nuhvli sisu ekraanile peegeldada: millega ma tegelikult olen oma praeguse tööauto Citroen Berlingo puhul harjunud, sest saan ka Waze'i ja Google Mapsi suurelt ekraanilt sõidu ajal jälgida ja ühtlasi loeb auto mulle ette saabunud sõnumid ja laseb hääljuhtimisega neile vastata.

Kuna autos see oluline seadistus puudub, jäi Saaremaale sõites mul telefon keskkonsooli laadima. "Kõll!", sõnum lapselt. Reageerisin sellele, olles veendunud, et midagi ju ei juhtu: püsikiirushoidik on sisse lülitatud, tee kenasti joonitud, vastutulevat liiklust ei ole... No vaatan, mis mure on. OK, vastan talle ka kahe sõnaga ja siis hiljem helistan.

Mõnisada meetrit hiljem katkes keskjoon ja auto kaldus sujuvalt vasaku sõidurea poole. Tundsin kaldumist, tõstsin silmad telefonist ja rebisin rooli ehmunult ja järsu liigutusega paremale: vastusõitnud väikebussi juht vaatas mind läbi klaasi, näol kirjeldamatult ehmunud ilme. Tegin vabandava žesti, aga mis sellest enam... Veel sekund, ja me oleksime olnud maanteekiirustel ninapidi koos. Või kui teekate olnuks libe, siis kaotanuks minu auto juhitavuse ja jälle oleks olnud igasugu võimalusi surma saada.

Lugeja võib mu üle ju kohut mõista, sest mul pole ühtegi head vabandust ja isegi kui ma tavaliselt roolis ei nutinugista, siis seekord ju tegin seda!

Iroonilisel kombel tegin maanteel enda ja teiste elu ja tervise hinnaga loomkatse. Loetud sekunditega sai kinnitust tõsiasi, et Surm ei viitsi pikalt jamada: otsib lolle, leiab ka, ja viib kaasa. Mahajääjate ahastus pole tema mure.

Neid, keda võtta või vähemalt ratastooli lükata, leidub. Iga päev näen mina ja näete küllap teiegi teedel lugematul hulgal telefoni käes hoidvaid või ekraanis silmipidi kinni olevaid juhte, kes – nagu mina – loodavad oma auto tarkuse peale, aga peamiselt siiski sellele, et nendega kunagi ei juhtu.

Loe veel

Tuleme maa peale, võimalus, et juhtub, on väga suur

Maanteeameti 2017. aasta suvel läbiviidud uuring "Tähelepanematus liikluses" tõi välja hirmutava tõe: koguni 72 protsenti kõigist juhtidest tunnistasid, et on 12 kuu jooksul roolis muude asjadega tegelenud.

Soome Jyväskylä ülikoolis tehtud värske uuringu põhjal kiikavad autojuhid keskmiselt 42 korda tunnis oma telefoni, kõige agaram näppis nuhvlit 481 korda tunnis! Minutis seega 8 korda. 8 korda 60 sekundi jooksul teeb... Eks te oska ise ju arvutada.

Kõige tüüpilisemalt vaatavad soomlased telefonist oma kontakte, kasutavad WhatsAppi ja valivad muusikat. Sealjuures WhatsAppi näpiti kõige pikemalt ja ka kõige rohkem.

Järgnesid Facebook, Instagram, e-mail, Netflix, Tinder, mobiilipank ja telefoni kaamera.

Tegu on seni kõige põhjalikuma roolis telefoni kasutamise uuringuga. Vaevalt, et soomlased kuidagi erinevamad on kui Eesti inimesed. Pigem on nad isegi seaduskuulekamad ja turvalisemad liiklejad, seda pelgalt liikluspilti vaadates.

Eesti politsei stastistika põhjal sahmivad roolis naised ja mehed üsna võrdselt. Naistel on lisaks telefoninäppimisele veel rida muid tegevusi, millega sõidu ajal rakkes olla: meikimine, söömine, lapse nutule reageerimine jne.

Ma olen just täpselt see "naine lapse nutule reageerimas" - näide. Seekord lihtsalt reageerisin telefonitsi, aga on juhtunud, et pööran teelt pilgu, kui tagaistme rahvas nõudmisi esitab. Olen sellele leidnud rohu: palun alanejal sugulasel mõne minuti kannatada, kuni leian rahuliku koha, kus peatuda. Ükski jonn ega kange pissihäda ei ole välkkiirelt keset teed lahendamist vajav probleem. Ammugi ei ole seda SMS või Facebooki sõnum: nagunii oled sa kaugel, nagunii ei saa sa minutiga maailma muuta.

Nutisõltuvuse muutmiseks mul aga rohtu ei ole. Olen küsinud kümnetelt asjatundjatelt, mis aitaks. On igasuguseid meetmeid, küll karmimaid, küll lihtsalt südametunnistusele rõhuvaid. Tunneli lõpus valgust ei paista. On hoopiski paratamatu looduslik valik. Mul läks seekord õnneks. Aga järgmisel korral?