Delfi sotsiaalkampaania “Roolis ei loe” kutsub üles roolis olles mitte kasutama nutiseadmeid. Üleskutsega juhime kõikide liiklejate tähelepanu nutijoobe ohtlikkusele. Hooligem endast ja oma kaasliiklejatest. Kasuta #rooliseiloe või kirjuta meile oma kogemustest vihje@delfi.ee

Mihkel Kangur: Miks me roolis nutitelefoni näpime? Sest oleme lihtsalt... rumalad!

 (57)
Mihkel Kangur
Mihkel KangurFoto: Ilmar Saabas

Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent, ökoloog Mihkel Kangur mõtiskleb selle üle, miks me roolis olles oma nutitelefoni näpime, ehkki me ju teame, et see on ohtlik. On võimalik, et me teeme seda, sest oleme... lihtsalt rumalad.

Eesti soost ajuteadlane Jaan Aru on kirjutanud mitmeid suurepäraseid artikleid nutisõltuvusest ja sellest, mida tahvelseadmed meie ajudega liigse tarvitamise korral teevad. Kuidas nutisõltuvusest vabaneda, ei hakka mina, ökoloog, ümber jutustama, vaid annan lihtsalt ühe viite. Jaan Arult on selliseid artikleid veel, end nutivabaks unistaja saab neid kindlasti kergesti leida.

Miks siis üldse ökoloog sellise teemal sõna võtab, kui on terve rida psühholooge, neuroteadlaseid, arste, kes teavad paremini, kuidas aju saab iga korda mõnulaksu, kui telefoniekraanile vilksatab midagi uut? Paneb ju iga mõnulaks meie aju ringi rahmeldama nagu langevad lehed sügiseti ja Jack Russelli koeratõu esindajad mänguhoos.

Aga samuti võivad politseinikud ja liiklusspetsialistid tunde rääkida, mis juhtub meie tähelepanuga, reageerimiskiirusega, kuidas suureneb õnnetusse sattumise oht, kui me liikluses juhi rollis olles tegeleme vilkuvate virvatulukeste tagaajamisega värvilisel ekraanil.

Teame, aga teeme = rumalus?

Seotud lood:

Elust enesest on võtta palju näiteid, kus vaid korraks saabunud sõnumi piilumine on viinud ränga liiklusavariini ja elu lõpuni kestva kahetsuseni. Taas on ökoloogist targemaid, kes sel teemal sõna võtta saaks.

Aga siin on üks sarnasus. Me oleme üle saja aasta teadnud, et fossiilsete kütuste kasutamine viib kliimamuutusteni. Teadlased on isegi kauem seda teadnud, esimene avalik selleteemaline uudisnupp kirjutati 1912. aastal.

Me teame, et kiirmoega kaasa jooksmine tähendab orjatööjõul põhineva majandussüsteemi toetamist. Me teame, et palmiõlid jõuavad meieni ainult tänu vihmametsade laastamisele ja nende elanike hävitamisele. Me teame, et põllumajandusmürkidel põhinev põllumajandus tapab nii looduse, kui ka meie tervise.

Me teame, et uus õlitehas lükkab raskete otsuste tegemise lihtsalt veel valusamasse tulevikku. Me teame, et süsivesikuterikas ja kõrbenud rasvade rikas toit viib tõsiste tervisehädadeni, nagu ka suitsetamine.

Kui me kõike seda teame, siis miks me ikka seda kõike teeme? See asjaolu, et kuigi me teame justkui, et mingi tegevus on meile ohtlik, aga me seda sellegi poolest teeme, võib viidata meie rumalusele.

Tuleb välja, et see ilmselt nii ongi. Tänu meie haridussüsteemile oleme õpetatud informatsiooni omandama, aga mitte seda kasutama, seda mõnes teises kontekstis ära tundma, või oma tegevust omandatud informatsioonist reguleerima. See tähendab aga seda, et me õpetame inimesi rumalateks.

See pole ainult Eesti probleem, vaid üleüldine mure. Sest tegelikult on sellised rumalad inimesed majanduslikult väga kasulikud.

Tänu neile kasvab SKP, kui nad ostavad iga aasta kõige uuema mobiiltelefoni, kui nende raviks saab müüa suure hulga medikamente ja teadusaparatuuri, eriti raskel juhul ka kirstu ja hauaplaadi.

Täpselt samuti nagu keskkonnakahjusid põhjendatakse majanduskasvuga, häbenetakse tervise küsimustes välja öelda, et inimese rumalus on see, mis ta haigeks teeb.

Looduslik valik nutisõltlaste puhul ei toimi!

Paraku looduslik valik sellisel juhul ei toimi ja me ei saa eeldada, et rumalad inimesed eest ära surevad.

Paraku osalevad samad nutisõltlased meie igapäevaelus, nad on saanud juhiloa, osalevad valimistel, jätavad oma lapsed kasvatamata. Mistõttu nende olemasolu soosiv ja iseennast taastootev süsteem jätkub.

Paraku jõuavad mõned neist isegi valitsusse meie elusid reguleerima. Me teame ju küll, et madalam alkoholi hind viib suurema tarbimiseni, aga see polegi tervisepoliitiline, vaid majanduspoliitiline otsus. Süsteemse mõtlemise oskuseta tehtud otsus, sarnane sellele, kui otsustada liikluskeerises osaledes uuendada oma Facebooki profiili.

Süsteemse mõtlemisega kohest dopamiinilaksu ei saa

Erinevalt vilkuvast ekraanist on süsteemse mõtlemise läbi dopamiinilaksu saamine palju raskem, koolis selleni jõudmist väga ei eeldata ka ja seetõttu on mugavam seda mitte teha. Ministritoolilegi võib tõusta ilma selleta.

Loomulikult on nutisõltuvusel suur keskkonnamõju. Iga Twitteri säuts, e-mail või postitus tähendab energiakasutust kusagil serveris ja selle energia tootmist elektrijaamas.

Keskmine e-mail tähendab 0,3 grammi CO2 lisandumist atmosfääri. Kellel auto sellist informatsiooni väljastab, saab jälgida, kui kaua peab ummikus seiskunud mootoriga autoga istuma, et kokku hoida 0,3 grammi jagu CO2.

Keskmine Facebooki-postitus ei jää sellest kaugele maha. Aga need kulud on väikesed võrreldes sellega, mis saab raisatud katki läinud sõiduriistas.

Hea küll, suure osa autost saab taaskasutada, aga surma saanud inimese autoealiseks üles kasvatamiseks kulunud ressurss...

Siin ei ole sobilik lohutus, et oligi rumal inimene, vahtis kogu aeg oma ekraani. Me teame ju seda, aga loodame, et ei juhtu. Eile ju ei juhtunud.

Aga tõesti, mis juhtuks, kui kõik nutiseadmed ennast välja lülitaks, võrk oleks maas, signaali pole, ühtegi pulka pole?

Äkki peakski päriselt inimesega rääkima, päris asjadest. Uudiseid lugema paberilt, ka reisipilte peaks vaatama ajakirjast...

Sihtkohta jõudmiseks peaks enne sõidu alustamist vaatama kaarti ja oma teekonda peas ette kujutama, planeerima pöördeid, mitte alluma Waze'i rakenduse juhistele. See kõik tundub nutistunud maailmas keeruline. Ja nagu öeldud, dopamiinilaksu süsteemsest mõtlemisest sama kergelt kätte ei saa.

Vali: kas nutiseade või auto. Mõlemat korraga ei saa

Seetõttu võiksime enne sõitma asumist, liiklusesse sukeldumist mõelda, mis on meile tõeliselt tähtis.

Kas me saame ikka päriselt aru, mida tähendab endast sõiduki kiirus, meie reaktsiooniaeg, liiklustihedus, inerts, hõõrdetegur, ilmastikuolud, nähtavus ja kuidas need mõisted süsteemsena mõjutavad sihtkohta jõudmist?

Kuidas sellele lisanduv häiringuline tegur nutiekraani näol võib kaasa tuua kaskaadi erinevaid positiivseid ja negatiivseid tagasisidemehhanisme, mis komplekssena vääravad sihtkohta jõudmise?

Kui sellest täit arusaamist pole, siis tuleb valida, kas nutiseade või auto. Nende koos kasutamine on selgelt rumala inimese tunnus ja sellist muljet ei taha ju ometi keegi endast jätta.