Eesti soost ajuteadlane Jaan Aru on kirjutanud mitmeid suurepäraseid artikleid nutisõltuvusest ja sellest, mida tahvelseadmed meie ajudega liigse tarvitamise korral teevad. Kuidas nutisõltuvusest vabaneda, ei hakka mina, ökoloog, ümber jutustama, vaid annan lihtsalt ühe viite. Jaan Arult on selliseid artikleid veel, end nutivabaks unistaja saab neid kindlasti kergesti leida.
Miks siis üldse ökoloog sellise teemal sõna võtab, kui on terve rida psühholooge, neuroteadlaseid, arste, kes teavad paremini, kuidas aju saab iga korda mõnulaksu, kui telefoniekraanile vilksatab midagi uut? Paneb ju iga mõnulaks meie aju ringi rahmeldama nagu langevad lehed sügiseti ja Jack Russelli koeratõu esindajad mänguhoos.
Aga samuti võivad politseinikud ja liiklusspetsialistid tunde rääkida, mis juhtub meie tähelepanuga, reageerimiskiirusega, kuidas suureneb õnnetusse sattumise oht, kui me liikluses juhi rollis olles tegeleme vilkuvate virvatulukeste tagaajamisega värvilisel ekraanil.
Teame, aga teeme = rumalus?
Elust enesest on võtta palju näiteid, kus vaid korraks saabunud sõnumi piilumine on viinud ränga liiklusavariini ja elu lõpuni kestva kahetsuseni. Taas on ökoloogist targemaid, kes sel teemal sõna võtta saaks.
Aga siin on üks sarnasus. Me oleme üle saja aasta teadnud, et fossiilsete kütuste kasutamine viib kliimamuutusteni. Teadlased on isegi kauem seda teadnud, esimene avalik selleteemaline uudisnupp kirjutati 1912. aastal.
Me teame, et kiirmoega kaasa jooksmine tähendab orjatööjõul põhineva majandussüsteemi toetamist. Me teame, et palmiõlid jõuavad meieni ainult tänu vihmametsade laastamisele ja nende elanike hävitamisele. Me teame, et põllumajandusmürkidel põhinev põllumajandus tapab nii looduse, kui ka meie tervise.
Me teame, et uus õlitehas lükkab raskete otsuste tegemise lihtsalt veel valusamasse tulevikku. Me teame, et süsivesikuterikas ja kõrbenud rasvade rikas toit viib tõsiste tervisehädadeni, nagu ka suitsetamine.
Kui me kõike seda teame, siis miks me ikka seda kõike teeme? See asjaolu, et kuigi me teame justkui, et mingi tegevus on meile ohtlik, aga me seda sellegi poolest teeme, võib viidata meie rumalusele.