“Võta vorst kaasa, siis ei hammusta sind ükski koer!”
Väikeses külas nimega Tüükri on palju koeri, kes kimbutavad naabreid. Suured koerad jooksevad vabalt ringi ja nende omanikud ei paista sellest üldse välja tegevat. Nende jaoks on see täiesti normaalne kui nende lemmikud mööda küla jooksevad ja inimesi taga ajavad.
Olen kuulnud, et nii mõnigi on siin juba saanud hammustada ja nii on tulnud suured probleemid koera omanikudega , aga nagu näha siis olukord ei muutu üldsegi ja endiselt tuleb karta seda, et kusagilt võib välja hüpata mõni suur must peni, kes oma hambad välja ajab ja ähvardab sind koletul kombel.
Tihtipeale on tarvis kusagile minna ja nii tuleb hoolikalt mõelda, millist teed pidi kõndida, et turvaliselt sihtpunkti jõuda. Tavaliselt on turvalisteks teedeks jäänud viljapõllud, sest sinna koerad järgi pole siiani tulnud. Hauguvad põllu ääres, aga ligi nad ei tule. Talvel aga pole teist teed, kust minna.
Ühel hommikul olin kooli poole minemas ja järsku tuli põõsast suur hallikas peni, kes haukus nii valjusti, et see oli teise küla otsa vist kuulda. Õrnalt tundsin koera hambaid kui ta mulle vastu kätt hüppas. Verd tuli päris korralikult ja tuli kutsuda kiirabi.
Peale seda tuli päris korralik jutuajamine koera omanikega. Perenaine vastas rahulikul toonil: “Teinekord on võimalus võtta vorstitükk kaasa!” Ta jutustas rahulikul toonil, et andes koerale vorsti saab rahulikult ja tervena kooli või tööle minna.
Minu jaoks oli see päris jahmatav ja üllatav, et keegi võib niimoodi öelda ja mõelda. Tegin selgeks, et mina ei pea võõrale koerale midagi tooma ja nende asi on hoida koer ketis või aias. Peremees kostis tõredalt mu jutu peale, et see on mu enda asi kuidas ma saan turvaliselt sealt mööduda ja see pole üldse nende asi. Saime lõpuks räägitud nii, et igal hommikul on koerad kinni sellel kellaajal kui sealt möödun. Ma uskusin neisse, aga juba järgmisel hommikul sain üllatuse osaliseks kui selgus, et koerad olid taas kord lahti ning mul tuli väriseda hirmunult, et keegi hammustab.
Seekord tuli üks väikest kasvu tõukoer mulle irevil hammastega vastu. Haarasin maast ühe oksa ja viskasin teda sellega, kuid see aitas vaid hetkeks ja juba ta oli mu lähedal. Viskasin paar kivi ta koonu suunas ja alles seejärel pani ta kodu poole jooksu. Hiljem oli perenaisega ütlemist, kuna mina olevat nende koerale vigastusi tekitanud. Veel nõuti minult 1500 krooni, sest just nii kalliks oli läinud nende koera ravi. Mõtlesin endamisi, et kuidas said need väikesed kivid midagi nii hullu teha, aga igal juhul see summa jäi neil saamata.
