Võlakeeris on ühine nimetaja, mis ühendab finantsraskustesse sattunud üksikisikuid ja ettevõtteid, kes leebemal juhul rabelevad kuidagi olukorrast välja ning halvemal juhul laostuvad ja pankrotistuvad.

Enamasti on ühiskonna suhtumine võlakeerisesse sattunud inimestesse väga halvustav ja tauniv ning seda muidugi paljuski õigustatult. On ju võlakeerisesse sattumine enamasti kehva planeerimise ja/või arvutusoskuse tulemus, lisaks ebasoodsaks kujunenud juhuslikud ja mitte-nii-juhuslikud asjaolud.

Samas napib arvustajatel tihti empaatiavõimest ning arusaama sellest, et nende enda näiliselt parem majanduslik olukord võib vabalt olla õnneliku juhuse tulemus. Arvustama ja hukka mõistma, isegi parastama ollakse aga väga kiired ja julged. Mis toimub aga võlgniku hinges ja elus selle olukorra sees? Sellele mõtlevad vähesed ja seda mõistavad veel vähesemad. Enamasti on võlgnikest maalitud pilt kui ebausaldusväärsetest, distsiplineerimatutest ja pahatahtlikest inimestest. Tõsi, leidub üksikisikuid ja ettevõtlikumaid, kellele arvete maksmata ja kohustuste täitmata jätmine on äriplaani keskne osa. Samas olen kohanud tervet rida inimesi, kelle raskused tulenevad teadmatusest, ühest valest otsusest kriitilisel hetkel või asjaolude järsust muutusest, mida ei osatud ette näha.

Mis üldse on võlakeeris? Olemata majandusteadlane, kirjeldaksin seda nähtust alljärgnevalt, lähtudes oma isiklikest kogemustest.

Võlakeeriseid on mitmesuguseid. Neist rängim on olukord, kus võlgnik püüab olemasolevaid kohustusi katta uute võetavate kohustustega, kusjuuures uued kohustused on enamasti progresseeruvalt raskemate tingimustega kui vanad, kuna vanadel tingimustel keegi uusi laene enam ei anna. Seda tehes mässib inimene end veel suuremasse puntrasse kui enne. Selline keeris viib peaaegu eranditult võlgniku täieliku laostumiseni koos sotsiaalse võrgustiku kokkukukkumise ja usalduse hävimisega.

Leebemat sorti võlakeeris on olukord, kus isikul tekivad ootamatud makseraskused võetud kohustustega seoses. Makseraskused võivad tekkida järskudest muutustest rahavoogudes, asjaolude ja olukordade ettenägematute muutuste tulemusena või kolmandate isikute poolt põhjustatud võlgnevuste tõttu. Sellisel juhul püüab võlgadesse sattunud isik katta katteta jäänud kohustusi olemasoleva rahavoo arvelt, venitades maksetähtaegu pikemaks seal, kus vähegi saab, täites ainult nn “kõige ohtlikumad” kohustused ja püüdes leida erakorralisi vahendeid rahavoogu tekkinud augu lappimiseks. Sellist, leebemat sorti keerist, olen nüüd isiklikult seestpoolt näinud. Tegelikult meenutab selline leebem võlakeeris Eesti äri suhteliselt suures ulatuses. On aga suur vahe, kas maksetähtaegu venitab ajutistesse raskustesse sattunud ettevõte või füüsiline isik.

Võlakeerisesse sattumine on enamasti midagi niisugust, mida ei planeerita ette. Nagu öeldud, on sinna sattumisel oma osa (äri)plaani puudulikkusel või toimiva plaani järgimata jätmisel misiganes põhjusel.

Tüüpviga planeerimisel on oma ressursside ülehindamine, olgu selleks siis aeg, raha või muud ressursid. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et mina olen enamasti planeerinud valesti oma energiaressursse, ehk teisiõnu saab mingil kriitilisel hetkel lihtsalt jaks otsa ja juhe jookseb kokku, tekib nihe plaanis, mis omakorda vallandab ahelreaktsiooni. Kui plaan on tehtud liiga optimistlikult ja puhvreid ressurssides pole, on häving käega katsutav. Olen näinud lähedalt projekte, kus lihtlabane üliõnnelik ja ette planeerimata juhus on projekti toonud lisaaega või ressursibilanssi lisanud piisavalt planeerimatut ressurssi (näiteks aega), et projekt on õnnestunud edukalt lõpetada. Usun, et ka selline stsenaarium on paljudele Eesti ettevõtjatele rohkem kui tuttav.

Teadmine, mida võlakeeris endaga kaasa toob, jõuab inimestele kohale enamasti alles siis, kui ollakse juba keset keerist. Kogenematule inimesele kaasnevad selle teadmisega paanika ja meeleheide. Suurimad vead tehakse just paanika- ja meeleheiteseisundis, kui piltlikult väljendudes “maja põleb mitmest otsast korraga” ning kompass ei näita ühtegi ilmakaart vaid keerleb.

Kui õnnestub paanikatsüklist ilma ennast ise hävitamata väljuda ja üle pea löönud emotsioonid kontrolli alla saada, on järgmiseks ees üliolulise otsuse koht: kas tunnistada nüüd ja kohe projekti/ettevõtte läbikukkumist ja kanda kahjud selles ulatuses millised need hetkel on, või püüda midagi ette võtta mis võiks projekti päästa. Selle otsuse langetamine nõuab täiskasvanulikkust, kainet pead, võimet näha ja mõista lähitulevikku ning omada ülihäid nõuandjaid. Kahetsusväärselt sageli need nõutavad tingimused aga kokku ei lange, ning vale otsuse tegemise tõenaosus suureneb hüppeliselt.

Järgnevalt minu isiklikust kogemusest. Minu veetav projekt oleks olulise osa rahastuse ootamatu ärakukkumise hetkel kandnud kahjusid umbes 350 000 krooni ulatuses. Projekti juhina oleks mulle langenud põhivastutus, ning see oleks ilmselt tähendanud minu kui füüsilise isiku pankrotti, kuna võime selliseid kahjusid kanda mul puudus, ning väljavaateid saada kasvõi ajutist katet olemasolevatele kohustustele ei olnud. Eelmainitud “olulise otsuse kohas” mõistsin, et kaotus tuleb niikuinii, kuid kui õnnestub projekt saneerida, on lootus kahjud vähemalt minimaliseerida. Seega otsustasin minna projekti saneerimise teed.

Saneerimise esimese sammuna rääkisin võlausaldajatele olukorra lahti ning võitsin juurde lisaaega projekti lõpetamiseks. Juurdevõidetud aeg tähendas armuaega võlgade sissenõudmisel. Projekti lõpetamine oli eelduseks projekti tulemi ehk toote realiseerimiseks ja kohustuste täitmiseks.

Juurdevõidetud aega jäi aga napiks. Vahetult enne toote valmimist andis üks võlausaldajatest asjale ametliku käigu. Jätkasin samal ajal projekti lõpuleviimist, sest see oli endiselt ainus võimalus tulud-kulud tasakaalu saada. Tulemuseks oli see, et kannatuse kaotanud võlausaldaja sanktsioonid ja projekti lõpetamine ja toote realiseerimise algus sattusid enam-vähem sama aja peale. Ühest küljest elavnes/tekkis rahavoog, teisest küljest arestis kohtutäitur mu arved ja varad. Tänu toote valmimisele ja müügile sain loetud kuude jooksul aresti põhjuseks oleva kuuekohaliseks paisunud nõude makstud, seda muidugi koos nõudekulude, täituri tasude, intresside ja muu toredaga, mis kasvatas nõude suurust tubli 50%.

Aresti tõttu aga muutus sisuliselt võimatuks igapäevane normaalne majandamine ning teiste, jooksvate kohustuste täitmine. Sealhulgas venisid kuude kaupa lubatud maksed teistele projekti osalistele. Olin nimelt planeerinud ja lubanud maksta kõigile võlausaldajatele paralleelselt, vähehaaval, kedagi eelistamata. Seda lubadust tänu arestile õigeaegselt täita ei õnnestunud. Tänaseks võib öelda, et olen kõigele vaatamata projektiga enam-vähem kuival ning pankrotti õnnestus vältida, kuid see on ainult asja rahaline külg.

Mida aga numbritesse panna ei õnnestu, on inimsuhted ja kahjud oma sotsiaalses võrgustikus, mis tulenesid keerulistest võlasuhetest sõprade-tuttavatega, kes olid kas projektiga seotud või kellele jäid muud võetud kohustused aresti tõttu pikemaks ajaks üles. Samuti tuli ellujäämise nimel osaliselt katta vanu ja kuumaks kätte läinud kohustusi uutega, mis omakorda tõi uusi probleeme suhetesse kolmandate isikutega.

Nagu eelpool mainisin, on suur vahe, kas makseraskustesse satub ettevõte või füüsiline isik. Juriidilise isiku raskused on enamasti tunduvalt anonüümsemad ja umbisikulisemad, samas kui füüsilise isiku raskused on eranditult ja ainult isiklikud. Olen kuulnud firmajuhte kelkimas, kuidas kehandeid vahetades ja osavalt vangerdades ollakse mitmete endaga seotud ettevõtete pankrottidest hoolimata füüsilise isikuna pankade kuldkliendid ja nauditakse avaliku usalduse privileege. Seevastu füüsilise isiku makseraskuste tulemiks on see, et finantsasutuste, teenusepakkujate ja laiemalt võttes kogu ärimaailma jaoks oled sa mitmeks aastaks pesona non grata. Ainuke lohutus ja lootus on, et 3-5 aastaga peaks ka maksehäireregister puhastuma, kui uut jama peale ei tule.

Iseeneslikku puhastumist ei teki aga isiklikesse suhetesse teiste inimestega, mis raskel ajal puntrasse läksid. Usun, et nii mõnigi ettevõtja ja isik, kes taolise olukorra on läbi elanud, peab rahalisi kaotusi inimsuhetest tunduvalt tühisemaks. Nii ka mina. Seoses arestiga tegelikult tekkiski minul võlakeerise taoline olukord, kus rahavood olid kinni poodud, jooksvate ja lühiajaliste kohustuste täitmiseks puudusid variandid ja auk kärises iga päevaga aina suuremaks. Nii pingestusid suhted näiteks korteri üürileandja, liisingu, sidefirmade, kohaliku omavalitsuse ja lähimate inimestega ehk kõigiga, kellega olid igapäevased rahalised suhted. Tekkinud olukorras oli mõnede inimeste kannatus ja empaatiavõime suurem kui teiste oma. Nendega kelle mõistmisvõime ja kannatus ühel hetkel katkes, on suhted tänaseni sassis. Viimaste hulgas on inimesi, keda pidasin oma sõpradeks üle 10 aasta, ning kellega suhete hävimist elan tänaseni raskelt üle.

Viimases kahes lõigus kirjeldatud olukord paneb mistahes isiku suure vaimse pinge alla. See on osa võlgniku elust, mis jääb avalikkuse eest varjule ning ei leia mõistmist, kuna selle mõistmiseks peab olema isiklik kogemus. Mainitud vaimne pinge väljendub stressi, unehäirete, depressiooni, söömishäirete, jpm sümptomite kaudu. Nimetatud sümptomitest oluliselt valusam on samas üleüldine alaväärsus- ja ülekohtutunne mis olukorraga kaasneb, mis jääb võlgniku psüühikat painama pikaks ajaks, halvimal juhul aastateks. Nimetatud tunded kajastuvad otseselt ka peresiseste suhete pingestumise näol, ning kanduvad võimendatuna üle inimese sotsiaalsesse võrgustikku. Maakeeles väljendatuna tähendab see seda, et sellel inimesel on tunne nagu saadaks tema probleemid teda tumeda pilvena igal pool: kodus, tööl, sõprade-sugulaste keskel, loomulikult iseäranis aga pangas, maksuametis jms asutustes. Inimene tunneb end nurka aetuna ning sellele reageerivad erinevad inimesed erinevalt.

Kõige hullem tunne kõige selle keskel on aga abitus ja lootusetus. Kellegi poole pöörduda ei ole, ühtegi instantsi kes kasvõi teoreetiliselt aidata võiks, ka pole. Enamik lähedasi distantseerib end sellest isikust väites, et nad ei oska aidata. Ilmselt ei oskagi, vähemalt pealiskaudsel vaatlusel, ning eks sellist positsiooni on ka kõige mugavam võtta. Kokkuvõttes selgub raskustes inimesele ränk tõsiasi, et ta on oma muredega täiesti üksi.

Nagu ma sissejuhatuses kirjutasin, olen tänu oma olukorrale palju mõelnud selle peale, kuidas võiks inimesi selles olukorras aidata ja reaalselt vältida inimeste võlalõksu sattumist. Täna, võlakaitse seaduse vastuvõtmise järel on ehk paslik seda teemat veidi edasi arendada. Näiteks võiks olemas olla MTÜ või sihtasutus, mis aitaks võlakeerisesse sattunud inimesi. Osutatav abi võiks olla midagi sellist, nagu nägime “Võlast vabaks” saates, sest selles olukorras kaotavad inimesed tihti orientiiri ega suuda ise näha olukorrast mingit väljapääsu.

Antud MTÜ või SA võiks omada teatud lävendit, misjuhul võlgadesse sattunud inimene jutule võetakse, sest avantüriste ja tankiste ei tohiks nende tegevuses abistada. Kui aga inimene on võetud antud asutuse “kliendiks,” võiks sellega kaasneda ka teatud avalikkusväljund, mille abil inimese võlausaldajad saaks teate, et võlgnik teeb koostööd selle organisatsiooniga, lahendamaks olukorda kõigi jaoks parimal viisil. See oleks kaalukaks signaaliks võlausaldajatele, mille abil inimene justkui ütleb, et “jah, ma olen hädas, aga ma olen aus ja tahan igal juhul kõik ära maksta oma võimetele vastavalt.” Arvan, et selline võlgniku ja võlausaldajate suhete vahendamine koos võlgniku nõustamise ja järelvalvega oleks parim lahendus kõigile. See muidugi eeldab võlgniku tahet end vabatahtlikult järelvalvele ja sellest tulenevale distsipliinile allutada. Oma kogemuse põhjal tean, et see valmisolek on enamikel võlgnikel olemas. Olen ühtlasi veendunud, et pärast kriisi edukat läbimist suudavad jaluleaidatud inimesed omandatud teadmisi paljundada, mille tulemusena jääb loodetavasti hädalisi vähemaks ja maksekultuur ja planeerimisvõime paranevad vähehaaval kogu ühiskonnas. Kahjuks aga momendil sellist organisatsiooni minu andmetel olemas ei ole.

Mis ma siis selle pika kirjutisega öelda tahan? Esiteks seda, et katsuge olukorra taga inimest näha. Teiseks, et hurjutamise ja hukkamõistmise asemel öelge toetav sõna ning pakkuge abikäsi (mis ei tähenda raha andmist!). Kolmandaks, olles võlausaldaja, proovige teha võlgnikuga reaalset koostööd võla tasumiseks, sest jäik sissenõudmismenetluse alustamine võib tähendada võlgniku lõplikku laostumist, ning ka võlasumma tasumata jäämist igaveseks.

Lõpetuseks jääb nõustuda ühe vana ja targa raamatuga mis ütleb, et tehke teistele seda, mida tahate teile endale tehtavat.