Viimased 20 aastat Eestis - tollal oli elu lootusrikkam, aga nüüd ainult pettumus

Eile tekitas meedias suurt kära Maalehe artikkel, mis võrdles hindu Eestis 1993. aastal ja praegusel, 2013. aastal.

Loo tegi huvitavaks asjaolu, et numbriliselt on summad sarnased, aga kroonid on vahetunud eurodega. Rahva hääle üleskutsele võrdlemaks elu praegu ja 20 aastat tagasi, tuli palju vastuseid. Toome välja mõned mõtted:

koll

Tollal oli elu lootusrikkam, aga nüüd ainult pettumus

20 aastat tagasi oli lootus

Krooni tulles oli palk 290, aga juba aasta hiljem 450, millega andis ära elada. Olin siis tööjõuline, lootust täis, töötasin tõesti kõvasti ja elu läks paremaks. Muidugi oli mõõnasid - üleminekuaeg ju - tööandja pankrotte, aga puudust tundsin vaid 1995.a kui ajuti lausa töötu olin. Aga nagu öeldud, olin töövõimeline ja optimist. Lapsed sai suureks kasvatatud, sündisid lapselapsed, nemad juba kitsikust ei kogenud. Nüüd olen pensionil, pajuk 270 eurot. See on täpselt nii palju, et nälga ei sureks ja maksud saaks makstud. On tulnud loobuda kõigist sünnipäevadest, küllakutsetest, teatrist, suhtlemisest, st absoluutselt kõigest, mis elu elamisväärseks teeb. Jäänud on eksisteerimine, mis mitte kellelegi mitte midagi ei anna. Küllap on minutaolisi väga palju ja meie olukord läheb veel kehvemaks, sest elu rataste vahele (taas pankrotid, tõusvad maksud ja hinnad, ka lastel tuleb oma lapsi ja lapselapsi toetama hakata) jääb juba järgmine põlvkond. Oma lapsi kasvatasin nii, et tuleb olla Eesti entusiast, oma lastelastele soovitan - minge maailma! elage!

arvamus

Töötasin 20.a. tagasi lasteaias õpetajana ja olin rahul oma eluga, aga nüüd seda öelda ei saa. Meil on kujunenud välja nii, et on vaesed ja rikkad, niiöelda keskklass on kadunud. Edasiviiv jõud ikka on keskklassi olemasolu.

Yeah

Need, kes veel ei usu, et Eesti elu on 20 aastaga paremaks läinud, pole veel vist Nõukaajast üle saanud. Palgad on kasvanud ning paranenud on ka inimeste elukvaliteet. Seda kõike varjutab ainult suur inimeste väljavool.

elu on halvem

Hästi läheb ainult ladvikul. Vahed tavainimese ja rikaste vahel ainult kasvavad. Keskklass on olematu. Ostujõud on kõvasti langenud.

M

Minu tagasihoidlikul hinnangul on elatustaseme tõus olnud ~10x. Piisab sellest, kui võrrelda toonast ja praegust importkauba suhet keskmisesse sissetulekusse. Siis olime veel suhteliselt isolatsioonis, elasime omatoodangust ja see oligi üks peamisi põhjuseid, miks niivõrd väikeste palkadega nagu toona, oli üleüldse võimalik ellu jääda. Kui murdsime välisturgudele, oli võimalik juba rohkem seda va väljamaa raha siia sisse tuua ja sellest hakkasid tõusma ka palgad. Üsna loogiline stabiliseerumispunkt on see, kui kodu ja välismaisel kaubal enam mingit vahet ei ole. Paljud ütlevad, et nüüd on see siis käes, hinnad on kohal, aga miks mitte palgad ? Palkadega on asi hetkel nii, et need tulevad ka järgi aga nende tõstmiseks on vaja tõsta kõigepealt toodete ja teenuste hinda, mis meil veel muule Euroopale alla jääb. Näiteks teenindavas sektoris peaks tunnihinne olema vähemalt 4x kõrgem. Üürid peaksid olema 3x kõrgemad jne. Üks põhjus, miks ma täna kindlasti paremini elan, kui 20a tagasi, seisneb selles, et teenitud väärtused ei ole teps mitte vaid kõrist alla läinud ja niisama ära kulutatud, midagi on ikka akumuleerunud ka, nii tarvilike asjade, kui ka finantsvahenditena, rääkimata eluasemest. Samas tean omavanust tüüpi, kellel ei ole jätkuvalt mitte midagi hinge taga, kuigi tööd teeb ja palka saab korralikult, ent rahaga absoluutselt ringi käia ei oska.

Chanel

Ma ei ole elus nii halvasti elanud,kui praegu. See ei ole elu, vaid vegeteerimine.Isegi vegeteerimine pole vist õige sõna. 20 aastat tagasi töötasin lastekodus kasvatajana.Seda tööd tegin ligi 20 aastat.Kuna meie palgad olid nii väikesed,siis nüüd pensionile jäädes väärtustas meie riik mind 240 euroga. Olen väsinud, kibestunud ja pettunud. Kahjuks vanus ei võimalda siit riigist ära minna, muidu läheksin küll.

x

Tol ajal välismaal reisides ei võimaldanud eesti palk kohapealt midagi osta. Reisimise mõttes on elu ikka paremaks läinud. Samas, kui õnnestus tol ajal välismaal töötada, sai kuupalga eest Eestis terve aasta ära elada...

keegi

Elu pole inimestel halvem. Nüüd on lihtsalt vajadused suuremad ja tahtmisi rohkem. Nõukogude aja inimene oli harjunud saama läbi vähesega aga nüüd ei kujuta sellist elu enam keegi ette. Nüüd on inimestel ka arveid mida neil varem ei olnud. 92 aastal ei olnud kellelgi nagunii mobla ega internetti.

muidugi mitte

Elu on tunduvalt halvem ja järjest halvemaks läheb. Ei jõua lihtsalt enam niipalju tööd teha, et omadega välja tulla ja ellu jääda. Mingeid garantiisid ega kindlustunnet ei ole. Kui vanasti veel sai märgata, mis ümberringi toimub, siis praegu on ainult üks hävitav enesetapp ja töörabamine, ei ole ööl ega päeval vahet, mis toimub ümberringi, ei tea.